Siis jäime laagrisse päris Arles`i linna. Telk püsti ja lõunasöögiks tuunikalaga salatit, sõitsime 18 km kaugusel asuvasse Les Baux-de-Provence`sse. Väike keskaegne kindlus-küla asub künkal. Väidetavalt käib selles pisikeses kohas igal aastal umbes miljon turisti. Me saabusime kohale juba õhtul; ja ikka oli rahvast veel palju. Ostsime uuest (15.-16. sajandist!) külast kuulsat Herbes de Provence`i, kuivatatud ürdisegu koos veskiga ning toreda keraamilise kahe kaelaga pudeli õli ja palsamiäädika jaoks. Seejärel tõusime vanasse, kõrgemal asuvasse külla, millest on alles ainult varemed. Üleval oli ka paar katapulti, aga nende kasutamisetendus oli kahjuks just lõppenud. Mees ja naine keskaegsetes rõivastes panid kraami kokku. Baux`s jalutades ja linnuse varemetel ronides sai ette kujutada, kuidas aadlikud ja muu rahvas vanal ajal siin elasid, sest üsna mitu ehitist on veel alles, näiteks 13. sajandil valminud torn.
Päris hilisõhtul jõdsime teha esimese tutvuse Arles`ga. Auto oli meil vana linnamüüri taga, natuke tuli kõndida ja olimegi amfiteatri ees.
See grandioosne 20 000 pealtvaatajat mahutav Rooma-aegne areen on pärit 1. sajandist ja on tänaseni kasutusel härjavõitluste korraldamiskohana. (Me ise võitlust selle reisi ajal vaadanud pole, kuigi see oleks võimalik olnud). Ka Arles`i teise tähtsaima antiikmälestise, 19. sajandil välja kaevatud Rooma-aegse teatrihoone juures käisime ära,
seal oli just algamas etendus rooma-ajast. Seda oleks pääsenud ka vaatama, kuid olime mures auto pärast, mis pimedasse parkimisplatsile jäi ning läksime hoopis kämpingusse õhtut veetma.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti