Pühapäev, 9. august
Kell on 21.35 kohaliku aja järgi. Veedame õhtut selleaastase reisi esimeses kämpingus. Se on Nürnbergi linna külje all. Siin on palju põliseid tammesid, ja tõrusid kukub pidevalt matsudega alla. On karta, et saame tõruga pähe. Hea mõnus ja soe on istuda, ainut üksikuid sääski lendab. Suppi ja salatit on mõlemal kõhud täis. Laevasõit läks väga mõnusalt, meri oli täitsa sile. Hotelli leidsime hõlpsasti, pisike perehotell kõrge männi- ja tammemetsa keskel.
Hommikul tegime veel lühikese jalutuskäigu ja enne ärasõitu käisime järve ääres. Küllalt suur järv, Plauer See, ilus rand. Meie päevaplaanis oli täna jõuda Stuttgarti, kuid sagedaste teeremontide tõttu jäi keskmine sõidukiirus väikeseks. Muutsime siis plaani, otsustasime jääda Nürnbergi ööseks, enne seda käisime korra Bayreuthis, mis on Richard Wagneri linn. Siin oli helilooja elanud ja töötanud. Jalutasime vanas kesklinnas, kus tehti parasjagu suuremat tänavaremonti. Üldmulje jäi ikkagi hea.
Esmaspäev, 10. august
Täna on Lauri nimepäev, saatsime hommikul poisile sõnumi. Läksime kämpingust lahkumise järel Nürnbergi, kuid kuna kesklinna me esimese korraga ei leidnud, otsustasime kogu Nürnbergi vahele jätta ja sõita otse Stuttgarti, nagu oligi ette planeeritud. Stuttgartis mingeid vapustavaid vaatamisväärsusi ei olnud, järgmiseks meie programmis oli Tübingen. See on aga tõeline pärl!
Kõndisime mõnuga maalilises vanalinnas, ronisime väikest kitsast tänavat mööda üles Hohentübingeni linnusesse, kust avanevad muinasjutulised vaated Neckari jõele ja linnale.
Ööd olime Neckarkamping Tübingenis, mis on kena ja puhas, igati sobiv, kuigi polnud meil seekord elektrit. Küll oli aga "meie oma" tänavalatern, mis valgustas kenasti ja oli ümbritsetud õige mitmest ämblikuvõrgust.
Kolmapäev, 12. august
Eilne päev algas sõiduga Zürichisse, see linn meeldis meile väga. Vanalinna kitsastel tänavatel oleksime hea meelega pikemaltki jalutanud, vastu tuli üks teisest toredam hoone, muu seas gildimaju teatud ameti juurde kuuluva rekvisiidiga ukse kohal rippumas. Zürichijärve ja Limmati jõe vesi on väga selge, põhi oli näha. Üllatuseks oli kuulus Grossmünster seespool küllaltki tagasihoidlikult kujundatud võrreldes Saksa katedraalidega, näiteks Kölni omaga. Teiselt poolt tuleb muidugi arvesse võtta, et tegu on protestantliku jumalahoonega.
Peterkirche tornikell, mis on ühtlasi Euroopa kõige suurem kell, on tõepoolest väga võimas!
Luzern oma puusildadega - Spreuerbrücke, kus puupaneelidel on Surmatantsu teemalisi maalinguid ning kaheksanurkse veetorniga Kapellbrücke, mida peetakse linna sümboliks - oli äärmiselt ilus elamus. Jalutasime sildadel ning mööda linna tänavaid paar tundi. Kapellbrücke ühendab Reussi jõe kaldaid kohas, kus jõgi Luzerni järvest välja voolab. Nägime Luzernis ka tohutult palju luikesid, mis uljalt ringi ujusid ning ennast hästi lähedalt pildistada lasksid.
Järgmiseks sõitsime Interlakenisse, ja nüüd algasid Sveitsi alpid. Juba nende vaadete pärast tasus sinna minna! Imeilusad maastikud pisikeste järvede ja külakestega järgnesid üks teisele. Valisime kämpingu ilusa nimega: Jungfraublick. See on tõepoolest oma nime ära teeninud: alpid ümberringi ja metalse säraga Jungfrau (4158 m) kõige võimsam, üleni lumega kaetud.
Hüppasime bussi ja sõitsime lõpp-peatusse, mis asus väikeses mägikülas. Väga paljude majade küljes rippus reas erisuuruseid vaskkellasid, millel oli kuupäevi, ilmselt perekonna tähtpäevi (hiljem nägime selliseid suveniirina mitmes kohas müügil). Käisime natukese matkamas, aga ainult nii kaugele, et jõuaks ikkagi valges veel sööki valmistada ja süüa. Aivo tegi väga maitsva woki ja praadis lisaks Luzerni marketist ostetud bratwursti, nii et õhtusöök oli meil superhea.
Reede, 14. august
Eilne päev (neljapäev) oli pühendatud matkamisele Sveitsi alpides. Sõitsime hommikul Interlakenist Grindelwaldi, kus tõusime köisraudteega umbes 1300 meetri kõrgusele.
Edasi viis tee läbi Oberhofeni (seal pidime külastama lossi, kuid ei leidnud seda kohe, aga pärast sõitsime kogemata sellest mööda, sest asub see ikkagi päris tee ääres!) ja Thuni Bernisse. Kämpingu ülesleidmisega tekkis nüüd probleeme, sest leidub Bernist vähemalt kaks Strandweg`i. Läksime alguses muidugi sellesse valesse. Kui koha lõpuks üles leidsime, selgus, et auto tuleb parkimisplatsile jätta. Meil kulus tubli tükk aega kraami telgi juurde kandmisega. Kui kõhud lõpuks täis saime, oligi juba kottpime. Jõime veel tasapisi veini, ei tahtnud kohe magama minna. Kui hommikul telgist välja ronisime, hakkas esimeseks silma meie suure telgiplatsi tihe ja ergasroheline muruvaip, mis oli autoratastest rikkumata. Hea uudis oli ka see, et meie kämpingust oli ainult paar kilomeetrit Berni vanalinna. Jalutasime sinna Aare jõe maalilist äärt mööda, teerada kulges otse kämpingu tagant. Berni lähedal voolab jõgi äärmiselt kiiresti, rohked sildid hoiatasid ujuma minemast ilma korralikku ujumisoskuseta. Mitmeid julgeid mehi hüppas jõkke aga isegi sildadelt!
Berni vanalinn on kantud Unesco nimistusse ja on tõepoolest väga atraktiivne. Suur, 13. sajandist pärinev Zytglogge-kellatorn avaldas muljet, samuti kesktänav, mille mõlemal pool on ohtralt väikeseid poode võlvitud käikude all.
Mitmed vanaegsed kaevud (neid olevat kokku 11 tükki, meil jäi küll see arv kontrollimata) on kõik omamoodi ja vaatamist väärt.
Tänavapildis hakkasid silma mitmed kenad korstnad majade katustel ja omapärased katuseräästad. Üldkokkuvõttes meeldis aga meile Sveitsi linnadest Zürich ja Luzern Bernist rohkem. Karukoobas oli koguni remondis. Käisime veel Münsteris (teise nimega St. Vinzenz`i toomkirik), mis on tuntud oma rikkalikult kaunistatud peaukse poolest. Siis uudistasime väljastpoolt uhket ajaloomuuseumi (hoones asub ühtlasi Albert Einsteini muuseum, teadlane elas ja töötas ju Bernis) hoonet, ja oligi meil linnaga tutvumine üldjoontes sooritatud.
Õhtupoolikul käisime veel Saut de Doubsi koske vaatamas. Juga ise on Sveitsi pool, aga vaateplatform Prantsusmaal, kus me saimegi korraks selle retke ajal ära käidud. Seal jõime ka ühed väikesed külmad õlled, neid oli lihtne maksta - eurodes. Kose vesi langeb 28 meetri kõrguselt ja on igati ilus vaadata, aga see, kes on käinud Horvaatia rahvusparkides, teab, et Saut de Doubs jääb sealsetele koskedele igal juhul alla.
Ööd olime suures kämpingus Lousannes, seal pesin ma esimest korda riideid selle reisi ajal. Me polegi veel ujumas käinud, kuigi nagu alles hommikul selgus, oli kämping praktiliselt Genfi järve rannas. Mööda selle põhjaranniku teed tahtsime järgmisel hommikul ida suunas sõitma hakata.
Laupäev, 15. august
Lousanne ja Vevey vahel kulgeb väga maaliline Genfi järve äärne tee, Corniche de Lavaux, mis on ka Unesco nimistusse kantud. Meist paremal pool oli sügavsinine järv ja vasakul tõusis kõrgetele mäenõlvadele lugematu arv viinamarjaistandusi. Marjad olid küll alles toorevõitu. Vevey on seotud Charlie Chapliniga, siin ta suri 1977 aastal. Veveys sattusime suuremasse marketisse, kust ostsime toidumoona koguni 80 euro eest.
Montreaux on omakorda ühenduses Freddi Mercuriga, sest ta veetis siin oma viimast eluaega. Freddi kuju juures seisime jupi aega, skulptor oskas hästi tabada laulja stiili, olekut ja ka näöjooni. Silma hakkas seik, et Freddist olid enamasti huvitatud just meievanused inimesed.
Järgmiseks külastasime Genfi järve vette peegelduvat Chateu de Chilloni, mis on nii tore, et meil läks seal paar tundi. Loss pärineb 9. sajandist ja oli enamasti kasutusel vanglana. See sai kuulsaks tänu lord Byron`le, kes paigutas lossi oma poeemi tegevuse.
Ja pärast seda - ometigi - käisime ujumas! Kohe lossi kõrvalt võis vette minna. See oli väga värskendav elamus. Villeneuvi tahtsime ööseks jääda, kuid näidati meile esimest korda selle reisi ajal ust: kämping oli täis. Sama saatus ootas meid ka järgmises kämpingus, nii et ma hakkasin juba lootust kaotama, aga Aivo oli õnneks optimismi täis. Lõpuks jõudsime veel täitsa valges pisikesse kämpingusse Genfi järve lõunapoolsel (seega algas siis "ametlikult" meie reisi Prantsusmaa etapp!) rannikul ühe papi juurde. Papil oli üks hammas suus, ta rääkis ainult prantsuse keelt ja oli väga lahke, ei tahtnud isegi mingeid dokumente näha. Küsimusele, kummale poole telgi võime panna, vastas papi "comsi comsa". Kämpingu nimi oli Rys ja sellel oli ainult poolteist tärni, aga olid siin ometi kõik vajalikud värgid täitsa olemas ja töötasid. Sellel ööl oli taevas tähti täis, suur vanker otse meie pea kohal. Järve sveitsipoolsel rannikul oli tulede meri sätendamas. Kuskil kaugemal oli ilutulestik, mis kestis tubli tüki aega. Tegime enne magamaminekut lühikese jalutuskäigu külavahelisel teel. Õhtu oli nii soe ja romantiline, pimedus pehme, lausa sametine. Kõrval eramus peeti ilmselt laupäeva auks üsna lärmakalt pidu, kuid ei häirinud see meid, sest inimeste naer oli kuidagi kooskõlas meie enda meeleoluga.
Pühapäev, 16. august
Meil oli plaanis sõita mööda suurt alpiteed (Route des Grandes Alpes), mis kulgeb Thononist Mentoni ja on 734 kilomeetrit pikk. Olin juba kodus marsruudi paika pannud. Plaani elluviimine osutus aga väga raskeks, sest juba esimesel serpentiinilõigul Thononist Clusesisse oli mul süda nii pahaks läinud, et Annecysse (see oli meil ka üks tähtis sihtpunkt) tuli meil sõita mööda kiirteed. Asja hea pool oli muidugi see, et jõudsime kohale kiiresti. Annecy linn meeldis meile väga. Käisime suurepärases 12. sajandi vanglas, mis asub väikesel saarel keset Thiou kanalit, ning lossis kõrgel mäe otsas.
Lossi ruumides oli kunstinäitus, mille vaatamine väsitas Aivo sootuks. Õnneks oli teises osas akvaarium, kus muu seas haugid, luts ja ahvenad ta jälle natuke rõõmsamaks muutsid. Jalutasime veel vanalinnas ning käisime järve ääres. Selgus, et järv on väga madal, siin-seal kõndis inimesi poolest saadik vees üsna kaugel rannast. Sõime ka ühed pitsad restorani terrassil ning jõime õlut, mis oli küll mõnusalt külm, aga üsna kallis, pool liitrit maksis üle 6 euro.
Hiljem sõitsime jällegi kiirteed mööda Chamonisse, kuhu seadsime laagri üles kaheks ööks. Leidsime toreda kämpingu. Mõlemast küljest kõrgusid siin Mont Blanc`i Massif`i mäed, nii et ka Mont Blanc`i ennast sai pildistada otse telgi kõrvalt.
Esmaspäev, 17. august
Hommikul oli taevas selge. Päike hakkas särama kohe, kui see kõrgete mägede tagant nähtavale ilmus. Tõusime kahe köisraudteega Aiguille du Midi`le, mille tipp kõrgub 3842 meetrini ning asub vaid 8 km kaugusel Mont Blanc`ist.
Sõitsime tagasi allapoole vaid ühe köisraudtee võrra, see tähendab umbes 2300-2400 meetrini, ning matkasime väikese sinise alpijärve äärde. Järve äärest ronisime selle võrra ülespoole, et saime piknikut üksinduses pidada. Keetsime piiritusepliidiga suppi ja kohvi, juustuleivad olid meil ka kaasas.
Pärast sööki läksime matkama allapoole Chamonisse. Kohale jõudmiseks läks meil umbes kaks tundi, pidev langus võttis lõpuks põlved täitsa nõrgaks. Aga loodus oli ümberringi väga ilus! Saime kõndida täitsa omaette (ainult päris lõpus tuli vastu mees, kes vaeseke oli prillid kuhugi ära kaotanud ja nüüd juba poolhämaras neid otsima läks), nii et olime rahul, et selle matka ära tegime.
Teisipäev, 18. august
Sõitsime läbi Mont Blanc`i tunneli, seejärel sõitsime ühes kohas valesti ja jõudsime "kogemata" Itaaliasse. Käisime ühes supermerkatos ning täiendasime toiduvarusid. Imeilusas valge madonnakujuga külakeses, kust oli näha Mont Blanc`i itaalia pool, Monte Bianco, jõime espressot.
Kuna oli meil ikkagi plaanis veel suurt alpiteed mööda sõita proovida, suundusime tagasi Prantsusmaale ja sõitsime kohati üsna kõrgel mägedes Val d`Isereni välja, mis on kuulus mäesuusatamise keskus. Tihti puudusid kitsa tee äärest igasugused piirded, seega tundus ta ka väga ohtlik olevat. Selle jutustas mulle Aivo, ise proovisin tukkuda, sest süda oli mul ikka kogu aeg paha. Nii magasingi ma suurema osa sellest mägedes sõidust maha. Val d`Iseres tegime peatuse ja keetsime piiritusepliidiga Salvesti suppi, sest nälg oli meil juba täitsa vali. Endal kõhud täis ja auto samuti täis tangitud, tegime lõpliku otsuse. Üle 500 kilomeetri ei suuda me sellist serpentiini mööda sõita, seega on meil ainus võimalus Vahemere rannikule jõuda kiirteid kasutades. Sõitsime seekord päris planeeritult Itaaliasse. Enne Torinot leidsime mõnusa kämpingu, mis asub kahe Avigliana järve, Lago Grande ja Lago Piccolo, vahel. Kämpingupidajaks oli siin lõbus punkarisoenguga noormees, kes oli parasjagu sõbraga õhtust söömas (jumalikult häid lõhnu tungis ninna, kui ma passiga receptioni tulin), kuid jättis sedamaid söögi pooleli ja võttis meid lausa südamlikult vastu. Kämping jättis mulje, nagu oleks veel palju asju pooleli, lõpuni ehitamata, aga kokkuvõttes jäi meeldiv tunne. Hommikul proovisime leida Lago Piccolost ujumiskoha noormehe õhtuste juhtnööride järgi, kuid eksisime vist ära ning jäi ujumata.
Kolmapäev, 19. august
Prantsuse Rivierasse sõitsime üsna kiiresti. Nüüd algas siis kauaoodatud Cote d`Azur! Esimene punkt oli Menton. Rand oli suvitajaid paksult täis. Saime suure vaevaga auto tee äärde ära pargitud, et linnakesega tutvust teha. Kõndisime mööda kitsaid tänavaid, leidsime St-Michel barokkstiilis kiriku ning väga ilusa 15. sajandil ehitatud lossi, kus asub Jean Cocteau muuseum. Selle kunstniku freskod pidid kaunistama raekoja ühe saali seinu, aga hoonet ennast me kohe ei leidnud ega jaksanud eriti otsida, sest oli juba viimane aeg hoopis öömaja otsima hakata.
vMentonis käidud, valisime arvutist ühe kämpingu Antibes`s ja hakkasime sinna sõitma. Mõtlesime, et oleksime samas kämpingus mõne öö ja tutvuksime Mentoni ja Antibesi vaheliste kohtadega. Nüüd algas aga meie "kannatuste rada": esiteks sõitsime kiirteel õigest mahasõidust mööda (see oli kaardilugeja ehk minu viga), siis eksisime veel paar korda ringteedel, nii et palju aega kulus täitsa tarbetult. Kui kämpingute silte hakkas järjest ette tulema, käisime praktiliselt neis kõikides (vähemalt kümnes!), ja igal pool oli vastus sama: kämping täis, täna enam ei mahu. Mitmes oli juba väravas silt "complet" või "full". Nüüd saime omal nahal tunda, mis tähendab, et eurooplastel on puhkus augustis. Lõpus saime nagu ime kaudu sisse Le Rossignoli nimelisse kämpingusse, mis oli mere äärest nii kaugel, et polnud mingit lootust hommikuti-õhtuti ujumas käia.
Laupäev, 22. august
Allan ja Maija lähevad täna oma sõpradele pulma, Lauri ja Wenjun sõidavad homme nädalaks Prahasse, Kerttu tahtis Sippoga Porvoosse minna. Me oleme aga Prantsuse Rivieras, päeval on umbes 36 kraadi sooja ja ka öösel on väga kuum. Aivo magab ilma särgita ja mul on nö. tavalised kämpinguriided kohvri põhja pandud, ainult väga õhukestes saab ringi käia.
Neljäpäeval käisime kuulsas parfüümilinnas Grasses, kus ma sain väga peene Fragonardi lõhnaõli, parfum Ile d`amour` i, mille 30 milliliitrit maksis 35 eurot. Mulle endale meeldis rohkem Diamont-nimeline, kuid ostsime siiski Aivo soovituse järgi. Grasses külastasime ka katedraali, kus seintel on õige mitu Rubensi maali.
Siis käisime Cannes`is. Tulime mere äärde Palais des Festivals`i juurest, uurisime kinostaaride käejälgi (pildistasime Sharon Stone`le kuuluvad) ja käisime ujumas. Vesi oli prahisevõitu, aga siiski väga mõnus ja soe. Siis kõndisime palmidega ääristatud Boulevard de la Croisette`l ja uudistasime muu seas luksushotell Carltoni imposantset mereäärset fassaadi.
Reedel käisime kõigepealt Monacos. Juba parkimismajja sõites nägime mitu Rolls Royce`i, hiljem ka Ferrarisid ja väga uhkeid mersusid. Kui parklast liftiga tänavale tõusime, sattusime otse Monte Carlo Grand Casino ees asuvasse väga ilusasse, hästi hoolitsetud aeda.
Hakkas kohe ka silma, et Monacos on tänavad väga puhtad. Casinos sees pildistada ei tohtinud. Käisime ikkagi korraks uudistamas mänguautomaatide saalis, see on kasiino ainus "osakond", kuhu pääseb tasuta ja ilma ülikonnata. Automaate oli küll tohutult; ja ka mängijaid väga palju. Siis käisime mere ääres ja vaatasime huviga miljonäride jahte, mis sadamas ankrus kõikusid. No on inimestel raha, et kolmekordse jahi omanikud olla! Ajas naerma seik, et peaaegu iga jahi silla ette oli riputatud silt "Private, no boarding".
Monte Carlost vantsisime suures kuumuses ülesmäge Monaco-Villesse, kus kõrgel kaljul asub Grimaldide vürstide loss Palais du Prince. Kahjuks vahivahetustseremoonia oli juba läbi, see toimub keskpäeva paiku. Paleesse sisse me ei läinud.
Jõime hoopis ühed espressod kitsa tänava terrassil. Enne auto juurde minekut käisime veel jaapani aias, mis on äärmiselt ilus, rahulik, lausa stressivaba paik, vastuolus suure rahaga seotud elustiiliga.
Järgmiseks punktiks oli meil Eze, mis on imeilus keskaegne väike küla ja linnus 430-meetrise kalju otsas. See polevat kuigivõrd muutunud 14. sajandist saadik. Päris üleval linnuse varemete juures asub väga omapärane ja tõesti liikiderohke kaktuseaed.
Cap-Ferrat`i sõitsime selleks, et vaadata villa Ephrussi de Rothschild`i. Villa on tõesti väga kena, seal on muu seas kaug-idast toodud mööblit. Mulle meeldis väga hiina kummutitaoline kapp ning seinamaalingud, mis asendasid tapeeti. Veel rohkem aga meeldisid meile villat ümbritsevad aiad. Kõige mõnusam oli muusikaline aed, kus purskkaevude vesi klassikalise muusika saatel õhku tõusis. Istusime seal pingile, ei tahtnud kohe ära minna.
Nizzasse jõudsime juba päris hilja õhtul, kõndisime veidi vanalinna kitsastel ja käänulistel tänavatel ning jõudsime veel ronida üles Le Chateau -graniitkünkale just enne selle sulgemist. Sealt ülevalt oli kogu linn kenasti näha.
Otsustsime ka süüa siin vanalinnas, kõik kenamad söögikohad olidki juba pungil kliente täis. Ettekandjad teenindasid jooksujalu, särgiseljad higist märjad. Tellisime kuulsat salade nicoise`i ja teokarpe. Teokarbid saabusid üsna ruttu, olid värsked ja väga maitsvad (mul oli eriti maitsev provensal-kaste), aga salati unustas meie kelner sootuks. Saime selle siiski teise palumise peale; ja see vastas täielikult mu ootustele: maitsev ja krõbe. Magustoiduks tellisime veel creme brule`i, see oli jube hea (ja kaloreid paksult täis).
Laupäeval käisime ometi ühe tiiru Antibes`is, mille külje all kolm ööd veetsime. Auto jätsime sadamaparklasse, see sai nii lähedale veepiirile, et Aivo pidi autost välja ronides väga hoolas olema, et vette ei kukuks. Läksime vanalinna ja seal Grimaldide lossi. Chateau Grimaldis pidasid aastatel 1385 - 1608 oma residentsi Monaco Grimaldid. Aastal 1946 anti Pablo Picassole võimalus teha lossi oma ateljee, ja tänapäeval asub seal kunstniku muuseum. Picassol valmis lossis viibimise ajal paari aastaga 150 teost, mida me seal vaatamas käisime. Uudistasime ka kohaliku turu ohtraid pakkumisi, näiteks oliive leidus priskelt üle kümne erineva variandi.
Corniche de l`Esterel on tee number N98, mis kulgeb Frejusist Cannes`sse. Sõitsime selle läbi, see on fantastiliselt ilus: punased kaljud ja järsakud ning kuristikud, ja nende vahel türkiissinise veega väikesed rannakäärud, mis lausa kutsuvad ujuma (me siiski ei käinud).
Õhtuks saabusime kämpingusse, mis asub 10 km kaugusel St-Tropez`st ja on kohe mere rannas. Meie telgi juurest oli umbes 50 meetrit veepiirini. Käisime loomulikult ujumas nii õhtul kui hommikul. Oli laupäev, ja rannatavernis peeti pulmi. Ujudes oli huvitav jälgida pilguga pulmaliste sundimatut olekut ja pildistamist, pruutpaari naeratusi ja pruudi enda kleidi kohendamist, kui ta toolile laskus. Muusika mängis üsna valjult ka öösel, aga kõrvatroppidega sai magada küll :).
Pühapäeval oli kõigepealt plaanis St-Tropez`ga tutvumine. Linn sai oma nime Rooma sõdurilt, kes suri kristlasena märtrisurma keiser Nero käsul. Auto parklasse jätnud, jõudsime Place des Lices`le: rahulikule varjulisele turuplatsile (sel hetkel siin turgu ei olnud). Läksime siis sadamasse, mis on linnakese keskpunkt ja rahvast puupüsti täis. Ka siin oli ohtralt luksusjahte (tuttav pilt Monacost ja Antibes`st), osa vägagi kalli ja võimsa väljanägemisega; teeninduspersonal harjade, lappide ja veevoolikutega pindasid läikima löömas. Kuigi turiste oli ohtralt, oli miljöö väga mõnus ja siiras.
Istusime linna kõige kuulsamasse kohviku, Senequier`i terrassile, jõime espressot ning vaatasime rannapromenaadil liikujaid ja jahiomanikke oma laeva pehmetes tugitoolides istumas. Suurest kuumusest hoolimata ronisime veel kõrgel künkal asuvasse kindlusesse, Citadelle`sse, mis on ehitatud 16. sajandil. Tee ülespoole algas kahe vana laevaankru vahelt. Aegamööda kõndides hingasime mõnutundega sisse nõlvadel sirguvate piiniate ja eukalüptide hõrke eeterlikke aroome, mis tõid mulle meelde lapsepõlvest pärit Narva-Jõesuu männimetsade lõhna. Üleval polnudki midagi eriti huvitavat, välja arvatud kena vaade linnakesele ja merelahele. Silma hakkas ka kollane Notre-Dame de l`Assomptioni torn, mis on üks tuntud St-Tropez`i sümboleid ja säras päikese käes otse meie ees. Kirik oli muideks lukus, nii et meil jäi seal säilitatav ja bravade-pidustuste ajal mööda linna tänavaid kantav St-Tropez-märtri portree nägemata.
Kämpingusse tahtsime jääda La Ciotat`i, kuid esimene ettejuhtunud meile üldse ei meeldinud: polnud puid ega varju, pooltühi plats. Otsustasime Route des Cretes`i mööda Cassis`sse sõita ja sinna ööseks jääda. Tee kulges kõrgel mäestikus, meile avanesid järjest ilusamad maastikud, eriti suurt muljet avaldasid püstsirged punased kaljud, käisime neid kohe ligemalt uudistamas (koos teiste turistidega, keda oli parasjagu paar bussitäit kohale toodud).
Cassis`is on meie andmete järgi vaid üks kämping; ja see oli jälle kord "full". Meil tuli siis tagasi La Ciotat`i sõita, seekord siiski mitte mägiteed mööda. Kämpingu leidsime üsna ruttu. Siin olid kohad nummerdatud, ning oli selline meile uus seik, et igas "boksis" oli oma köögihakatis: kraan külma veega ja kraanikauss ning selle kõrvale mahtus ilusti ka pliit. Käisime jällegi ujumas õhtul ja hommikul, aga kahjuks oli siin tõesti räpane rand ja prahine vesi. Sellel õhtul oli meie pliidist rõõmu ka meie naabritele, sveitslastest noortele, kes enne tükk aega ilma tulemusteta proovisid oma pliiti tööle panna. Söögi kenasti valmis saanud, tulid poiss ja tüdruk koos pliiti tagastama ja tõid meile tänutäheks pudelitäie roosat veini (mis küll polnud suurem asi, nagu hiljem Aix`i kämpingus selgus).
Esmaspäev, 24. august
Täpselt kahe nädala pärast peame tööl olema, jube!!! Se tähendab, et pool puhkust on juba seljataga. Täna käisime üle 2500 aasta pikkuse ajalooga Marseilles, mis on üks suuremaid sadamaid Vahemere ääres ja Prantsusmaa suuruselt teine linn; selle ajalooline keskus asub vana sadama juures. Parkisime auto jälle kord parkimismajja ning kõmpisime sadamasse. Otsustasime kohe alguses Chateau d`If`i kindlussaarel ära käia. Sinna pääseb laevaga 15 minutiga ja umbes tund aega on täiesti piisav kogu vanglasaarega tutvumiseks. Giid oli kindluses ka, aga ta rääkis (ja pikalt-pikalt!) ainult prantsuse keeles, nii et muukeelsed turistid (ja me nende seas) uudistasid omaette vangikonge, mis olid küll huvitavad, kuid kõik üsna samasugused. Krahv Monte Cristo kongis käisime siiski isegi kaks korda.
Marseille sadamasse tagasi jõudes olime hirmus näljased. Ma planeerisin juba kodus, et ühed bouillabaisse`d (Marseille´st pärit kuulus kalasupp) tuleb meil ära süüa, maksku mis tahes. Ja oli tõesti kallis roog, 24 eurot ühele, lisaks veel 8-eurolised õlled! Aga siiski tasus proovida, oli 4 kalaliiki, millest ise tundsime ära ainult lesta. Lisaks krevetid ja teokarbid, mõni kartulitükike ka sees. Paks kraam oli ilusti vaagnale serveeritud, ja me imestasime, miks seda küll supiks kutsutakse. Siis aga kanti lauda kausiga leem ja taldrikud, ning selgus, et supp tuleb igaühel ise endale teha.
Pärast sööki kõmpisime suurejoonelise Cathedrale de la Major`i juurde, ise aga imestasime, kus siis muud turistid on, et ei tule nii uhket hoonet uudistama. Põhjus oli aga lihtne: jumalahoone on esmaspäeviti suletud. Kirik näeb välja aga tõesti väga võimas, oli raske seda korraga pildile mahutada. Meil oli veel plaanis ronida künkale Notre-Dame-de-la-Garde basiilikat vaatama, kuid sinna oli väga pikk matk 33-kraadises kuumuses, lisaks oli kell juba palju, seetõttu jäi meil seal käimata. Piirdusime basiilika torni kullatud madonna ja lapse pildistamisega.
Järgmiseks viis tee Provence südamesse, Aix-en-Provensesse. Käisime linna jõudes suures poes toidukraami ostmas. Ostsin veel oliiviõli lisaks koju viimiseks ja avastasin, et see on siin kallima hinnaga kui Itaalias, ebameeldiv üllatus. Õnneks mul oli juba varem 13 liitrit Itaaliast ostetud. Imperias oli väga suur, korralik supermerkato, kust saime tookord isegi liha. Too liha ostmine jääb ilmselt ainsaks, sest siin Prantsusmaal on liha äärmiselt kallis. Tegelikult odavalt saab siin ainult baguettet (50 senti tükk) ning veini. Laagrisse jäime Aixi, homme tutvume linnaga ja peame plaani edasise suhtes.
Teisipäev, 25 august
Käisime Aix`is, väga tore linn! Kõrged plaatanipuud Cours Mirabeau`l annavad mõnusat varju, puude võrad kohtuvad kõrgel; ja näib, et kogu elu kesklinnas käib plaatanipuude all. Vanalinna tähtsaim vaatamisväärsus on 11. - 13. sajandist pärit St-Sauveur`i katedraal, kus me jõudsime ära käia just enne siesta algust. Romaanipärast ristikäiku nägin ainult vilksamisi, sinna enam sisse ei lastud. Seinavaipade muuseumis Musee des Tapisseries`s me ei käinud, kuid selle fuajees võeti meist naljakas pilt: papist mees ja naine vanaaegsetes riietes, pidi ainult oma näo sisse lükkama. Aixis käisin veel apteegis, ostsin Vichy stick-deodorandi ning Aivole habemeajamisvahendit, läksid maksma kokku umbes 20 eurot.
Siis jäime laagrisse päris Arles`i linna. Telk püsti ja lõunasöögiks tuunikalaga salatit, sõitsime 18 km kaugusel asuvasse Les Baux-de-Provence`sse. Väike keskaegne kindlus-küla asub künkal. Väidetavalt käib selles pisikeses kohas igal aastal umbes miljon turisti. Me saabusime kohale juba õhtul; ja ikka oli rahvast veel palju. Ostsime uuest (15.-16. sajandist!) külast kuulsat Herbes de Provence`i, kuivatatud ürdisegu koos veskiga ning toreda keraamilise kahe kaelaga pudeli õli ja palsamiäädika jaoks. Seejärel tõusime vanasse, kõrgemal asuvasse külla, millest on alles ainult varemed. Üleval oli ka paar katapulti, aga nende kasutamisetendus oli kahjuks just lõppenud. Mees ja naine keskaegsetes rõivastes panid kraami kokku. Baux`s jalutades ja linnuse varemetel ronides sai ette kujutada, kuidas aadlikud ja muu rahvas vanal ajal siin elasid, sest üsna mitu ehitist on veel alles, näiteks 13. sajandil valminud torn.
Päris hilisõhtul jõdsime teha esimese tutvuse Arles`ga. Auto oli meil vana linnamüüri taga, natuke tuli kõndida ja olimegi amfiteatri ees.
See grandioosne 20 000 pealtvaatajat mahutav Rooma-aegne areen on pärit 1. sajandist ja on tänaseni kasutusel härjavõitluste korraldamiskohana. (Me ise võitlust selle reisi ajal vaadanud pole, kuigi see oleks võimalik olnud). Ka Arles`i teise tähtsaima antiikmälestise, 19. sajandil välja kaevatud Rooma-aegse teatrihoone juures käisime ära,
seal oli just algamas etendus rooma-ajast. Seda oleks pääsenud ka vaatama, kuid olime mures auto pärast, mis pimedasse parkimisplatsile jäi ning läksime hoopis kämpingusse õhtut veetma.
Kolmapäev, 26. august
Öösel ärkas Aivo hirmsa krabina ja sööginõude kolina peale ja arvas, et mingi elukas on meie telgi juurde tulnud. Selgus, et tegemist oli siiliga, kes asjalikult meie asju uuris; ja kui me mõlemad telgist välja ronisime, kõmpis rahulikult põõsaste varju. Ootas ära, et me tagasi magama läksime, ja tuli uuesti sündmuskohale.
Täna käisime Camargues, mis on Lääne-Euroopa suurim suudmeala ja asub Rhone`i jõe suure ja väikese haru vahel. Selle deltaregiooni suurus on 780 ruutkilomeetrit. Autoga sõites on täitsa võimalik rahvuspargiga tutvuda. Parim osa oli muidugi matkamine 1,5 km pikkusel loodusrajal, kus mitmesse paika on tehtud korralikud vaatlusplatvormid. Matk tasus ära, sest nägime palju huvitavat: roosasid flamingosid, valgeid poolmetsikuid hobuseid, lüürakujuliste sarvedega musti härgi, keda kasvatatakse siinkandis võitluste jaoks. Lisaks nägime palju muid linde, kiile, isegi üks nutria lubas ennast videole võtta. Väga huvitav oli vaadata riisipõldu, ei teadnud varem, et Prantsusmaal riisi kasvatatakse.
Hiljem nägime Agdes Camargue riisi poes müügil: poolekilone pakike maksis 3 eurot. Ka loodusraja ümber on omapärane taimestik, meile tundmatuid marjapõõsaid oli mitmeid erinevaid.
Pärast Camarguet sõitsime uuesti Arles`i linna, et seekord päevavalgel seda vaadata. Käisime ka St-Trophime katedraalis ning ristikäigus, kus omapärana oli mitmeid suuri uhkeid seinavaipu.
Lõpuks tutvusime veel Konstantinuse (Arles oli selle rooma keisri sünnilinn) "spaga", aga see valmistas meile pettumuse, sest sinna pidi 3-eurolise pileti ostma, kuid tavalistele varemetele lisaks midagi huvitavat polnudki näha.
Neljapäev, 27. august
Järgmiseks suundusime Avignoni, kus vanalinn on ümbritsetud hästi säilinud linnamüüriga, mille kogupikkus on 5 km.
Lisaks asub siin grandioosne paavstiloss Palais des Papes, kus paavstid 14. sajandil resideerusid. Jalutasime läbi vanalinna Rhone jõe äärde; ja oligi kuulus St-Benezet`sild juba näha.
Sild on ehitatud 12. sajandi lõpul ja sellest on alles jäänud neli kaart algsest kaheksateistkümnest ja kabel. Tegime tiiru palee kõrval kaljul asuvas rahulikus aias (Rocher des Doms), kust jõgi, sild ja kogu ümbrus oli hästi näha; ja seejärel läksime paleesse.
See on tõesti väga võimas kindlusloss, kus on tohutult saale, käike ja kabeleid. Sees vantsimine koos teiste turistidega, keda oli siin väga ohtralt ja tuli järjest juurde, väsitas meid lõpuks päris ära. Käisime ikkagi veel sillal; ja hakkasime siis auto juurde minema. Selgus, et kõndisime algul vales suunas, nii et kogu Avignoni külastamine kestis meil tubli tüki aega. Kui Aivo parkimismajas autot käivitama hakkas, ei võtnud mootor mingit elu sisse. Sattusime päris paanikasse! Asi oli muidugi selles, et külmkapp oli liiga kaua taga olnud ja aku ära tühjendanud. Olukord oli tragikoomiline, kui me autot käima lükkasime (st. mina lükkasin ja Aivo oli roolis). Õnneks oli sündmuspaigaks sileda põrandaga ja allapoole kallakuga hall, nii et saime omal jõul hakkama; ja seiklus lõppes õnnelikult.
Pärast Avignoni sõitsime Luberoni. See on mäestik Alpide ja Vahemere vahel, mis asub Avignonist ida pool, siin on väga ilus loodus. Päevaplaanis oli järgmiseks Fontaine de Vaucluse; ja selle Prantsusmaa kõige suurema ja maailma suurimate hulka kuuluva karstiallika kohta ütleb giidiraamat, et siit purskab koguni 90 000 liitrit vett sekundis! Allikas asub koopas, mis on suure kalju põhjas. Kui me aga kohale jõudsime, oli meie ees koobas ja selle põhjas täiesti seisva veega lomp. Raamatus ei olnud sõnakestki sellest, et allikas võib ka "korrast ära" olla, aga just nii meie külastamise ajal juhtus. Olime muidugi väga pettunud, nagu ka muud kohale tulnud inimesed.
Selle päeva pettumuste limiit ei olnud aga veel täis. Klooster Abbaye Senanque`st, mis on asutatud 1148. aastal, on meie raamatus imeilus pilt õitsvate lillat värvi lavendlitega; ja need lavendlid meelitasid mind kohale. Klooster oligi just sama ilus ka tegelikus elus, kuid lavendlid olid kahjuks juba ära õitsenud ja pruuniks muutunud (seda muidugi oleksin ma pidanud ette arvama, oli juba ometi augustikuu lõpp!).
Üks Luberoni tunnusmärkidest on omapärased kivimajakesed, bories, mille ehitamise juures ei kasutatud segu, vaid kivid laoti nii, et iga järgmine rida tuli eelmisest rohkem sissepoole, ja kui ehitis sai 3-4 meetrit kõrgeks, katuseava pandi kinni üheainsa kiviga. Talupoegadel teenisid need majad tallide ja kuuridena; ja neid on siin kandis kokku umbes 3000 tükki. Väikeses Gordes -linnas asub Village des Bories, kus on paarkümmend restaureeritud majakest. Kui me sinna kohale saime, ütles piletimüüja, et enam ta sisse kedagi ei lase, sest sulgemisaeg on 15 minuti pärast, st. kell 20. Meie rõõmuks seisis külast veidi kaugemal tee ääres üks borie, mida me muidugi kohe uudistama läksime.
Kui see omapärane äpardusterikas päev hakkas ära lõppema, ei olnud meil järjekordselt veel mingit öömaja teada. Paaris kohas oli reception juba suletud, ja polnud ühtegi hingelist, kellelt küsida oleks saanud, kuigi kell oli ju alles natuke üle kaheksa. Ühes teeäärses kämpingus oli ometi uks lahti; ja kellukese helistamise peale tuli kenasti noor perenaine meile vastu; ning probleem oli korraga lahendatud. Lisaks oli hind väga soodne; ja kliente üsna vähe, saime laiutada igas suunas. Hommikul selgus, et kämping asub L`Isle-sur-la-Sorgue lähedal, mitte kaugel Avignonist, kust meil oli plaanis läbi sõita Pont du Gardi juurde saamiseks.
Reede, 28. august
Kui üle 2000 aasta vana kolmekorruseline Pont du Gard meile nähtavale ilmus, arvestasime selle kohe tänavuse reisi kõrgpunktide hulka. See tundus olevat õhuline, lausa graatsiline. Sild-akvedukt ehitati 19. aastal eKr (mörti kasutamata!), selle kõrgus on 49 m ja selle kaudu juhtisid roomlased vett Uzes`st Nimes`i linna. Akvedukt oli kasutusel umbes viis sajandit. Se on kantud ka Unesco nimistusse. Kogu selle veevärgi, mille üheks osaks oli Pont du Gard, pikkus oli 49 km ja langus ainult 24 cm kilomeetri kohta. Meil läks päris tubli tükk aega sillaga tutvumiseks, eriti oli Aivo igast üksikasjast äärmiselt huvitatud. Oli ju tõepoolest tegu ehitustehnika meistriteosega!
Akvedukti järel sõitsime Nimes`sse. See ei asu Provence`s vaid juba Languedoc-Roussillonis. Nimes on kuulus mitmete roomaaegsete mälestiste poolest. Hiiglaslik hästisäilinud amfiteater, mis on ehitatud ilmselt 1. sajandil, mahutas 24000 vaatajat. Ehitist kasutatakse nagu Arles`s, härjavõitluste areenina. Mulle meeldis amfiteatri ees seisev matadoori kuju, see on kuidagi väga romantiline, sest mees näeb välja vapper ja tugev kuid samal ajal habras, häbelik ja tagasihoidlik.
Nimes`s on veel teine roomaaegne hoone, see on kuulus Maison Carree, 1. sajandil ehitatud 25 m pikk ja 12 m lai nelinurkne tempel. Seal näidati parasjagu umbes 30 minutit kestva panoraamfilmi, mis jutustas Nimes`i ajaloost.
Ööseks saabusime Cap d`Agdesse. Kuulus naturistiküla ja -kämping (Helio Marin Oltra) "tervitasid" meid erakordselt tuulise ilmaga. Aivo käis haamriga telgi vaiu tugevdamas; ja ikkagi oli tunne, et hommikuks oleme tuulest viidud! Õhtu oli ka väga jahe. Nii hiigelsuures kämpingus ei ole me siiani olnud! Me saime nö. hiliste saabujate koha, mis oli viimases, o reas. Read ehk tänavad ehk alleed jooksid siin nii, et rannast esimene oli allee mare, siis allee plage, siis allee dune ja siis tähestikulises järjekorras a:st o:ni. Miski asi ei avaldanud positiivset muljet, nii et enne uinumist ägeda tuule uludes ja telki rebides otsustasin Aivo endaga nõusse saada ning siit hommikul ära sõita. Hommikul oli tuul sama vihane, kui enne. Pidasime plaani. Meil oli ikka kange tahtmine enne puhkuse lõppu mere ääres viibida, ujuda, logeleda, puuvilju süüa ja mitte enam kolida. Otsustasime jääda, meil polnud ju midagi nudistikämpingute vastu. Saime mõnusa platsi allee dune`s. Ümberkolimine läks seekord kiiresti. Uuest kohast pääses kahe minutiga randa. Mererand osutus väga ilusaks, peene liiva ja düünidega.
Pühapäev, 30. august
Eile, st. laupäeval pidasime vaba päeva, puhkasime ja käisime ujumas. Siin on tõesti väga ilus liivane rand ja üsna puhas merevesi (aga mitte sugugi nii puhas ja selge kui näiteks Horvaatias!). Alustame ja lõpetame iga päeva pika rahuliku ujumisega. Täna peale hommikusööki sõitsime Carcassone`sse, kus mäe otsas asub Euroopa võimsaim säilinud keskaegne kindlustussüsteem, millel on kaks paralleelset müüri, seesmine ja välimine.
11.-12. sajandil rajati sinna Basilique Saint-Nazaire ja krahviloss Chateau Comtal. Kirikus imetlesime värvilisi klaasaknaid, mida peetakse Prantsusmaa ilusaimateks.
Jalutasime linnamüüril ja siis sattusime giidiga turistirühma, mida juhtis väga temperamentse stiiliga noormees. Teda vaadates ja kuulates tulid mulle meelde kuuekümnendate aastate prantsuse armastusfilmid, nagu näiteks Angelika sari.
Esmaspäev, 31. august
Beziers jäi meie selleaastase reisi viimaseks etteplaaneeritud sihtkohaks. See on üks Canal du Midi ääres asuvatest linnadest. Kanal ise on 240 kilomeetrit pikk ja ühendab Vahemere Atlandi ookeaniga. See rajati aastatel 1666 - 1681 ja on kantud Unesco nimistusse. Bezieri enda tähtsaimaks vaatamisväärsuseks on St-Nazaire katedraal, mis kõrgub uhkelt mäe otsas. Me ronisime seekord ka katedraali torni, kust sai ilusat maastikku vaadata.
Kolmapäev, 2. september
Eile veetsime jälle päeva omas külas, jalutasime ja uurisime paiku lähemalt. Kohalikust poest saab head lahtist merlot veini, mida müüja otse vaadist meie kaasa toodud mahlapudelitesse laseb. Täna käisime autoga kaugemal marketis, tagasiteel ostsime hästi palju värskeid puuvilju juba tuttavaks saanud teeäärsest kioskist ning vaatasime ligemalt kanal du Midi`t.
Neljapäev, 3. september
Kodusõiduks läks täna lahti hommikul kell 9.15. Kuna me juba tulles ostsime Sveitsi kiirteekleepsu, siis otsustasime sõita sealtkaudu ka nüüd. Võtsime siis suunaks Genfi; ja seitsmeks õhtul oli meil kenasti 800 km läbi sõidetud ja panime sellel reisil viimast korda telgi püsti Neuenburg am Rhein`s, mis asub Saksa, Sveitsi ja Prantsusmaa piiril. Kämpingu nimi on Gugel Dreiländer-Camping- und Freizeitpark, kena ning väga puhas, seal on isegi pisike loomaaia taoline nurgakene, kus sõbralikult koos veedavad aega kolm kitse, kaks poni ja terve trobikond väikesi kirjusid paksu karvaga küülikuid. Õhtuks pidime jõudma Travemündesse, et sealt laevaga koju sõita. Hommikul arvasime, et oleme juba aegsasti kohal, kui rataste all on saksa autobahn, kuid arvestus läks täiesti võssa. Meid ootas üks teeremondi lõik teise järel, tohutu liiklusummik ja pikk autosabas ootamine. Vahepeal tekkis isegi hirm, et me üldse õigeks ajaks sadamasse ei jõua, kuid õnneks läks kõik hästi.
