Neljapäev, 23. juuni
Sõit algas rutiinselt, see tähendab et jõudsime laevale viimaste hulgas, aga täitsa rahulikult, ilma igasuguse paanikata. Merel oli väga tugev torm, lained tõusid ikka tohutult kõrgele paiskudes suure jõuga vastu laevanina. Reisijad taarusid ning proovisid suure vaevaga tasakaalu säilitada. Istudes oli päris hea olla, kuid püsti tõustes hakkas põrand kohe jalgade alt ära kaduma. Tallinnas jõudsime hotelli peaaegu kell üks öösel, vastuvõtu tädi arvas, et me ei tulegi.
Reede, 24. juuni
Hommikul toimus kõik jällegi tavapäraselt: duši alla, hommikusöögile, ja juba algaski sõit Pärnu suunas. Tallinna tänavad näisid päris tühjad välja, ilmselt oli suurim jagu inimestest maale ära sõitnud jaanipäeva pidutsema. Pärnus käisime poes, tankisime auto ning jätkasime sõitu.
Lätis juhtus meiega nii, et saime trahvi kiiruse ületamise eest õige varsti pärast Eesti ja Läti piiri. Aivo oli just öelnud, et näis, kas pääseme terve nahaga, kui sõidame nii kiiresti. Aga ei pääsenud! Järsku tuli meile vastu politseiauto, mis koheselt tuledega peatumismärku andma hakkas. Seejärel istusime autos ja närvitsesime umbes viisteist minutit, kui politseinik meie dokumentidega oma autosse protokolli vormistama kadus. Kogu selle aja sinised vilkurid muudkui pöörlesid. Arutasime, mis see pauk meile ka maksma läheb. Kergendus oli seepärast väga suur, kui kuulsime, et trahvi tuleb maksta läti panka kõigest kakskümmend lati (ehk veidi üle 28 euro, nagu hiljem kodus maksmishetkel selgus). Rohkem õnneks sel päeval pahandusi polnud. Sõime tavapärase lõuna Leedus 19. kilomeetril ja jätkasime sõitu.
Varssavi WOK kämpingusse jõudsime juba täitsa pimedas. Ene ja Viljar olid kohale saanud paarkümmend minutit enne meid ja valisid mugavad telgiplatsid kõrvuti. Oli väga tore neid jälle näha. Enne seda kohtusime selle aasta mais, kui Haapsalus ja Noarootsis koos nädalalõppu veetsime. Ma olin lausa jubedalt väsinud, aga istusime ikka natuke aega kõik neljakesi koos, enne kui me Aivoga magama läksime. Õhtusööki ei hakanud me üldse valmistama, sest järasime sõidu ajal Poolas pähkli-rosina-jõhvikasegu, mis oli väga maitsev ning sellevõrra toitev, et nälja täiesti ära võttis.
Laupäev, 25. juuni
Hommikul ärkas esimesena Aivo, ja varsti oli tal hommikusöögiks omlett valmis. Ene ja Viljar magasid veel, jäid ilmselt õhtul veel tükiks ajaks välja istuma. Meie tahtsime võimalikult aegsasti teele asuda, seetõttu püüdsin omalt poolt tegutseda kiiresti, nõusid käisin pesemas lausa jooksujalu.
Asjad koos, ütlesime sõpradele nägemiseni ning startisime kella üheksa paiku. Leppisime kokku, et puhkuse lõpus saame jälle kokku Horvaatias. Päevasõit oli jube pikk, 780 kilomeetrit, ja tohutult väsitav. Lõunasöögiks peatusime väikese küla serval Tšehhis üsna Slovakkia piiri lähedal. Söögilaud ja piiritusepriimus kähku autost välja, ja hetke pärast oli söök juba kaussides valmis. Kaugemal oli näha mägesid, ilm oli väga kena, nii et pausikoht paistis olevat ideaalne. Polnud mingi ime, et lõuna siin veidi pikaks venis.
Slovakkias ostsime kõigepealt kiirteekleepsu bensukast, mille õues seisis väike Eiffeli torn. Kui mulle õigesti meelde jäi, kandis bensujaam torni nime.
Austrias hakkasid ka kiirteeäärsed maastikud järjest ilusamaks muutuma.
Õhtuks jõudsime ikka õnnelikult juba tuttavaks ja "omaks" saanud Paradise Garden kämpingusse Kaumbergis. Siin paistis kõik endistviisi olevat. Isegi needsamad suured, põrisevad putukad, mis meid ka aasta aega tagasi kimbutasid, olid platsis, justkui meie saabumist oodates!
Pühapäev, 26. juuni
Vihma sadas peaaegu kogu öö. Hommikul magasime pikemalt, tahtsime kohe korralikult välja puhata. Hommikusi askeldusi toimetades lausa nautisime olekust siin tõesti tuttavaks ja armsaks saanud kämpingus. Aivo leidis ühesilmse siili, kes oli ilmselt kämpingu põliselanik. Siil oli väga julge, lasi päris lähedale tulla ning jätkas rahulikult ümbrusega tutvumist.
Kämpingu peremees jutustas mulle suuremalt jaolt saksa ja pisut inglise keeles oma sõidust Soome, Kotkasse, mis toimus ühel talvel umbes kakskümmend aastat tagasi. Olevat väga külm olnud ning ta imestas, kuidas tüdrukud väljas paljasääri tööd tegid (?). Startisime lõpuks kell 10, sest pikemalt poleks tohtinud viivitada, oli ju ees jälle raske sõidupäev. Õhtuks pidime Põhja-Itaaliasse jõudma. Päevasõit oli umbes 680 kilomeetrit. Austria ja Sloveenia kiirteedel laabus sõit õnneks igasuguste probleemideta. Seekordse lõunapeatuse tegime Austrias mugavustega, st. korralike laudade ja pinkidega varustatud kiirteeäärses parklas.
Puhkuse alguseks oli meil plaanis Dolomiitidel matkata. Valisime Brenta Dolomiidid. Maastikud, mis mõlemal pool serpentiiniteed avanesid, olid lausa vapustavalt ilusad. Õhtul oli meil telk püsti kämpingus Fae`, mis asub 8 kilomeetri kaugusel Madonna di Campiglio`st. Lähimaks külakeseks oli siin San Antonio di Mavignola. Proovisin muidugi kämpingu vastuvõtus kohe itaalia keeles suhelda. Tellisime lõpuks hommikuks värsket saia. Kämping tundus olevat igati mõnus, ka kliente oli hetkel väga vähe. Õhtul olid peaaegu kõigil matkasaapad telgi juures väljas kuivamas. Pererahval olid sama katuse all ka omad eluruumid, maja nägi kena ning korralik välja. Kuna meie telk asus sellest täitsa lähedal, oli meil hommikuti võimalus jälgida, kui hoolikalt vana signore lillepeenraid kastis. Tema teatas mulle iga kord ka saia saabumisest, nii et oskasin õigel ajal sellele järele minna, kaasas umbes kaheksakümmend senti. Saabumisõhtul sõime kõhud Salvesti kanasuppi täis ning pidasime plaani homse matkamismarsruudi suhtes. Kõlbliku matkaradade kaardi saime tasuta oma kämpingust. Otsustasime matkata vähemalt kaks päeva, sest meile hakkas kohe siin väga meeldima.
Esmaspäev, 27. juuni
Hommikul kell üheksa sõitsime autoga Madonna di Campiglio`sse, kust algab enamus matkaradadest. Neid pidi selles piirkonnas olema kokku üle 400 kilomeetri võrra. Jätsime auto tasuta parklasse ja hakkasime kõndima köisraudteejaama suunas. Ühtlasi vaatasime külas natuke ringi. Ilm oli suurepärane. Madonna di Campiglio on kõige rohkem kuulsust saanud suusakeskusena, igal sammul on siin slaalomi ja lumelaua koole. Väikesi kenasid hotelle ja muid majapaiku on samuti tohutult palju, neist suurem osa oli hetkel tühi. Seitsmesaja elanikuga küla asub merepinnast umbes 1550 meetri kõrgusel ja on tõepoolest imeilus. Ümberringi kõrguvad lausa dramaatiliselt kaunid Brenta Dolomiidid.
Ostsime piletid üles mäkke sõitmiseks ning olimegi varsti 2123 meetri kõrgusel. Marsruudi nimeks oli Giro dei cinque laghi ehk viie järve ring. Järved olid türkiissinised ning vaated nagu postkaardilt. Matkajaid oli üsna vähe, ilmselt polnud hooaeg veel alanud. Suurima osa ajast olime päris kahekesi, oli väga mõnus kõndida. Vastutulijateks olid põhiliselt itaallased, nendel oli üldreeglina ka koer kaasas. Esimese järve, Lago Ritorto, äärde jõudsime õige varsti. Imeilus veekogu laius järsku otse meie ees.
Teine järv oli Lago Lambin, mis oli samuti väga ilus. Jälgisime, kui palju itaallaste koer ujumisest nautis ning peremehe poolt vette heidetud kepi usinalt iga kord tagasi tõi.
Kolmas järv, Lago Serodoli, oli kahest eelmisest veidi suurem. Selle lähedal asus ka neljas järv, mille nimeks oli Lago Gelato ehk jäätise järv. Nimi tulenes ilmselt sellest, et järve ümber oli veel ka praegu, juuni lõpus, palju lund sulamata.
Ka meie matkarada oli paksu lume alla mattunud. Aivo arvas, et oleks väga ohtlik seda mööda edasi minna. Seetõttu jäi meil üks lähedal asuv kanjon, Passo Val Gelada, nägemata. Kuigi maastik nägi järsku päris talvine välja, oli ikkagi väga kuum põletava päikese all. Lago Gelato oli samas meie päevamatka kõrgeim punkt, 2393 meetrit.
Ka meie matkarada oli paksu lume alla mattunud. Aivo arvas, et oleks väga ohtlik seda mööda edasi minna. Seetõttu jäi meil üks lähedal asuv kanjon, Passo Val Gelada, nägemata. Kuigi maastik nägi järsku päris talvine välja, oli ikkagi väga kuum põletava päikese all. Lago Gelato oli samas meie päevamatka kõrgeim punkt, 2393 meetrit.
Sama järve ääres pidasime oma lõunasöögi. Meil oli nüüd esimest korda kaasas matkajatele mõeldud kuivmoona, sellesse pidi vaid keeva vett lisama ning mõne minuti hauduma laskma. Vett söögi ja hiljem ka kohvi jaoks keetsime oma piiritusepliidiga. Istusime ja hingasime täie rinnaga sisse mägede imelist, puhast õhku. Mõlemaid valdas see tuttav ja joovastav vabadusetunne, mis väljendub kõige selgemal ja tugevamal viisil just meie autoreiside ajal. Pulbrist tuligi muuseas väga maitsev söök. Magustoiduks oli meil kohvi kõrvale kämpingust ostetud panino`sid, nende peale määrisime mett.
Pärast sööki pidasime veidi plaani edasise marsruudi suhtes. Viies järv, Lago Nero, oli kaardil hästi pisike, selle äärde jõudmiseks pidi kohe alla poole minema. Otsustasime järvekese vahele jätta ja matkamist veel samal kõrgusel jätkata ning alles hiljem hakata laskuma Lago di Nambino äärde, mis asus meie koduteel Madonna di Campiglio`sse. Vahepeal tuli vastu raskemat jalgrada, kus pidi ühelt suurelt kivilt teisele hüppama. See oli aga lõbusa seikluse eest.
Järsku avanes meie ees heleroheline, õitsev, alpiniidu taoline lagendik. Kui mõnus oli siin rohule pikali visata! Tundus, et oleme vaid kahekesi kogu maailmas (olime ka tõepoolest juba tükk aega täies üksinduses matkanud).
Kui lõpuks allapoole tagasi minema hakkasime, olime juba üsna väsinud. Lago di Nambino helendas türkiissiniselt all, kuid sinna oli veel pikk teekond.
Mu põlved lõid lausa tuld, kui järve äärde jõudsime. See asub 1768 meetri kõrgusel. Tellisime baarist kaks pooleliitrilist kruusi õlut ning jõime seda väga-väga suure mõnuga kenal järveäärsel terrassil. Need olid hetki, mil ka mina õlle joomisest suurt mõnu tundsin.
Mu põlved lõid lausa tuld, kui järve äärde jõudsime. See asub 1768 meetri kõrgusel. Tellisime baarist kaks pooleliitrilist kruusi õlut ning jõime seda väga-väga suure mõnuga kenal järveäärsel terrassil. Need olid hetki, mil ka mina õlle joomisest suurt mõnu tundsin.
Auto juurde alla külla jõudmiseks kulus veel tund-kaks. Kui aga kämpingusse tagasi jõudsime, oli kell juba kaheksa. Selgus, et navi uus programm on üles öelnud, satelliiti polnud kuidagi võimeline leidma. Hakkasime muidugi kahetsema, et vana läpakas gps-programmiga oli koju jäänud. Õnneks taipas Aivo vana kaardi navisse sisse lükata ja sellega õnne proovida. Ja töötaski!
Teisipäev, 28. juuni
Pärast hommikusööki avastasime, et joogivett meil enam pole, seega oli aeg toidupood üles otsida. Sõitsime autoga kämpingust 5 kilomeetri kaugusel asuvasse Pinzolo`sse, mis on meie piirkonna suurim keskus ja samuti väga ilus asula, kõrgete mägedega ümbritsetud. Suurest supermercato`st saime kõike vajalikku: pudelivett, kana rinnatükke ja köögivilju õhtuse voki jaoks ning Amarone della Valpolicella õhtuveiniks.
Poes käidud, matkama läksime alles kell kümme. Täna olid meil plaanis Vallesinella kosed, mis asuvad üsna madalal, veidi üle 1600 meetri kõrgusel. Matkarada algas alt külast, küllaltki lähedal meile juba tuttavaks saanud parklast. Teekond oli täna päris kerge, kõrge metsa varjus. Maastikud olid aga imeilusad, tohutult kõrged mäed kulgesid meist paremal pool. Lõunasöögi pidasime täna muinasjutuliselt kaunil alpiniidul puude varjus. Söök oli samas stiilis kui eelmisel päeval.
Pärast sööki saabusime esimese, kõige suurema ja ägedama kose juurde. Selle nimeks on Cascate Alte. See voolab mägedest mitme võimsa joana, mis ühinevad hiljem üheks jõeks, Rio Vallesinella`ks. See voolab suuremasse jõkke, Fiume Sarca`sse. Jõgi voolab seejärel Garda järve ja kõige lõpuks Aadria merre.
Päris alla jõe äärde jõudmiseks kulus meil tubli tükk aega, sest tahtsime pikendada seda naudingut, mida kose "elava" vee vaatemäng pakkus. Jälgisime pikalt vahutava ja kobrutava vee paiskumist. Kohin oli nii vali, et pidi peaaegu karjuma, tavalist kõnehäält ei suutnud kuulda.
Edasi kulges tee paralleelselt jõeoruga. Järgmine kosk oli Cascate di Mezzo ehk keskmise suurusega juga. Aga see oli samuti äärmiselt äge!
Kõige väiksema kose, Cascata di Sotto, jätsime vahele, sest tahtsime sel päeval varem kämpingusse jõuda ning rahulikku õhtut veeta. Meil oli ju plaanis selle sõidu esimene kanavokk valmistada. Tagasisõidul pidasime korraks vaateplatvormi juures kinni. Kui vaatasime lumiseid tippe hetkel, mil õhtune päike neid pehmelt, justkui silitades, valgustas, kippus vähemalt minule lausa nutt peale, nii õnnis tunne valdas hinge. Pole imestada, et see mäestiku osa on kantud ka UNESCO nimistusse.
Kolmapäev, 29. juuni
Otsustasime, et matkamist meil selleks reisiks piisab, on aeg lõunapoole minema hakata. Kämpingu perenaine arvas küll, et ei Rooma ega Napolisse tasu minna, sest seal on molto caldo. Meie arvasime aga, et pärast külma talve kulub meil kuumus marjaks ära. Siin mägedes oli päeval väga palav, kuid õhtuti tunduvalt jahedam, ja öösel oli telgis selle võrra külm, et magasime mõlemad pidžaamades.
Päevasõit oli jälle kord pikk ja väsitav. Kell 18 saabusime aga Põhja-Rooma kämping-kombinaati, mille nimeks on Flaminia Village. See asub Via Flaminia Nuova`l, tükk maad kesklinnast väljas. Meie telgiplats asus kõrgemal kohal, kust sai justkui terrassilt hea ülevaate kämpingus toimuvast elust. Kämpingu pesuruumis oli isegi purskkaev mõnusalt soliseva veega, ja raadiost kostis pidevalt klassikalist muusikat. Minu meelest oli see kõik väga roomapärane! Siin kämpingus oli keelatud nööril pesu kuivatada, selline seik tuli meile vastu esmakordselt. Kohe, kui kämpingu töötaja märkas, et pesunööril miskit ripub, ruttas ta kliendile vastavat märkust tegema ning pesukuivatamisresti kohale toimetama. Neid reste oli tal kärus kaasas mitmeid.
Olime nüüd Roomas teist korda, esimesel korral saabusime lennukiga 2007. aasta aprillis pikendatud nädalalõppu veetma. Tookord tutvusime tähtsaimate vaatamisväärsustega. Seekord plaanisime seetõttu siin ainult paar päeva veeta ning mõningaid konkreetseid paiku külastada. Läksimegi Rooma kesklinna juba saabumisõhtul. Ostsime kämpingu infopunktist rongipiletid ning läksime rongijaama otsima. See oli hästi lähedal, pidime aga ikka ühe noormehe käest teed küsima.
Varsti saabuski rong, ja paarikümne minuti pärast olime juba Flaminio jaamas. Uurisime kõigepealt välja, et viimane rong tagasi väljub veidi enne kella 23. Siinsamas asub ka metroojaam, kust on ainult paar sammu kaunile Piazza del Popolo`le. Tundus nii tore jälle Roomas olla! Kuna kell oli juba palju, läksime peaaegu kohe juba kodus etteplaaneritud söögikohta. See oli osteria Da Vincenzo, mis asub küll kesklinnast väljas, kuid siiski täitsa sobiva jalutuskäigu kaugusel, Via Castelfidardo`l. Restoran oli ka seekord kliente (suuremalt jaolt itaallasi, mis on alati väga hea märk) puupüsti täis, kõik põhjalikku õhtusööki nautimas. Meie polnud eriti näljased, sest sõime kämpingus kergelt enne linnaminekut. Tellisime mõlemale rannakarpe, sest meil oli hästi meeles, kui fantastiliselt maitsvad olid need siin tookord neli aastat tagasi! Menüü järgi pakuti rannakarpe eelroana, ja nii ei suutnud meie ettekandja uskuda, et me midagi muud süüa ei soovigi. Joogiks tellisime Montepulciano veini, mis osutus väga heaks valikuks.
Varsti saabuski rong, ja paarikümne minuti pärast olime juba Flaminio jaamas. Uurisime kõigepealt välja, et viimane rong tagasi väljub veidi enne kella 23. Siinsamas asub ka metroojaam, kust on ainult paar sammu kaunile Piazza del Popolo`le. Tundus nii tore jälle Roomas olla! Kuna kell oli juba palju, läksime peaaegu kohe juba kodus etteplaaneritud söögikohta. See oli osteria Da Vincenzo, mis asub küll kesklinnast väljas, kuid siiski täitsa sobiva jalutuskäigu kaugusel, Via Castelfidardo`l. Restoran oli ka seekord kliente (suuremalt jaolt itaallasi, mis on alati väga hea märk) puupüsti täis, kõik põhjalikku õhtusööki nautimas. Meie polnud eriti näljased, sest sõime kämpingus kergelt enne linnaminekut. Tellisime mõlemale rannakarpe, sest meil oli hästi meeles, kui fantastiliselt maitsvad olid need siin tookord neli aastat tagasi! Menüü järgi pakuti rannakarpe eelroana, ja nii ei suutnud meie ettekandja uskuda, et me midagi muud süüa ei soovigi. Joogiks tellisime Montepulciano veini, mis osutus väga heaks valikuks.
Osteria Da Vincenzo on tõesti äärmiselt mõnus, jäime väga rahule nii toidu kui teenindamisega, just selline mulje jäi meil ka eelmisel korral. Otsustasime, et tuleme homme uuesti, itaaliapärase pika programmi järgi õhtust sööma. Kõndisime rahuliku sammuga lähima metroojaama juurde, vahepeal võtsime pimedas mõne pildi. Üllatus oli suur, kui tõdesime, et metroo oli koguni suletud! Selgus, et see pannakse Roomas äripäevadel kinni juba kell 21. Ei jäänud muud võimalust, kui rahulik jalutussamm jooksusammu vastu vahetada ning rongijaama rutata. Vahemaa osutus küllaltki pikaks, tervelt kolme metroopeatuse jagu. Hispaania treppidest pole vist enne meid ükski turist nii kiire ropsuga alla tulnud! Jooksmine polnud aga ka enam aidanud, sest hilinesime ikkagi viimasest rongist, kuigi vaid mõne minuti võrra. Jäime hetkeks nõutult seisma. Sõbralik jaamaametnik märkas meid ning tuli kohe küsima, kuhu me sõita tahtsime. Ta andis hea nõu, kuidas trammiga bussijaama sõita ja sealt siis bussiga kämpingu suunas jätkata. Nii tegimegi ning olime "kodus" juba enne keskööd.
Neljapäev, 30. juuni
Täna veetsime kogu päeva Rooma kesklinnas. Äratus oli hommikul kell kuus, sest pidime juba pool üheksa Galleria Borghese sissepääsu juures olema, et piletid, mis olid juba kodus interneti kaudu makstud, kätte saada. Oskasime seekord juba kiiresti rongijaama minna, ja varsti olime jälle Piazza del Popolo`l. Nüüd varahommikul oli väljak veel täitsa inimtühi, nautisime selle rahulikust miljööst. Ronisime üles, kust oli hea ülevaade kogu ümbrusele. Oli imelik mõelda, et veel 18.-19. sajandil viidi Piazza del Popolo`l täide surmaotsuseid. Reisiraamatu järgi toimus viimane hukkamine aastal 1826.
Galeriisse otsustasime jalgsi minna, ja paarikümne minutiga olime kohal. Galeriihoone on ümbritsetud ilusa, tohutult suure pargiga. Vastu tuli mitmeid inimesi sörkides või niisama jalutades. Oli väga populaarne jalgratta moodi sõiduk välja üürida ja seda vändates pargiga tutvuda. Lisaks liikleb pargis liinibuss. Kunstimuuseumi pääseb ainult ettebroneerimisega, ja seesviibimise aeg on piiratud. Kahe tunniga jõuab aga küll ka rahulikus tempos kõik huvitava läbi vaadata. Villa, mis ehitati aastatel 1606-1619 kardinali Scipione Borghese suvilaks, näeb ka väljaspool väga kena välja. Hoone polnud aga mõeldud seal elamiseks, omanik võttis toredates saalides ainult tähtsaid külalisi vastu.
Kardinal Borghese oli vallas oleva paavsti, Paulus V:nda kasupoeg, ja võib-olla tänu sellele väga rikas mees. Scipione ise koguski majja tohutult suure ning tõeliselt väärtusliku kunstikollektsiooni. Saalide lagesid kaunistavad üks teisest toredamad freskod, ka nende vaatamine pakub suurt mõnu. Seintel on aga mitmeid suurte meistrite töid, need asuvad põhiliselt teisel korrusel. Siin saab näha muude seas Tiziani, Rubensi, Cranachi, Pinturicchio, Botticelli, Correggio, Sodoma ning Raffaeli maale.
Väga huvitav on Caravaggio saal. Just Roomas sai temast tõeline maalikunsti uudistaja, kui ta ühendas renessanssi traditsioone dramaatilise realismiga. Caravaggio modellid kuulusid tihti lihtrahva hulka. Maalidel, nagu näiteks "Poiss puuviljakorviga", on hästi näha kunstnikule iseloomulikku ja väga tuntud valgusekäsitlust, nii nimetatud heletumedust ehk chiaroscuro`t. "Taavet ja Koljat" on samuti väga kuulus Caravaggio maal. See on samas kunstniku topelt autoportree: Taavet on Caravaggio noorena ja Koljat, kelle pea Taaveti käes ripub, kujutab Caravaggio`t sellisena, nagu oleks ta vanas eas. Tegelikult suri kunstnik vaid 37-aastasena.
Siiski seostub minul Borghese galerii eelkõige Gian Lorenzo Bernini nimega, leidub ju siit õige mitu tema suurepärast marmorskulptuuri. Bernini sai kuulsaks 1625. aastal tänu selle samale kardinal Scipione Borghesele. Scipione oli kunstniku esimene tähtis metseen, kelle ülesandel oli Bernini loonud skulptuurigrupi "Apollon ja Daphne". Nümf Daphne muundub siin loorberipuuks, kui jumal Apollon püüab teda röövides neiu ümbert kinni võtta. Nümfi oleku muutus on kujutatud väga muljetavaldavalt. Selle tabamiseks tuleb vaatajal aeglaselt ümber kuju kõndida. Daphne varbaküüntest kasvavad juured ning väljasirutatud sõrmedest puulehed, ja kui vaataja kuju taha jõuab, ongi naine juba kadunud, ja tema asemel on puu. Teistest saalidest leidub veel muid Bernini marmorkujusid, nagu näiteks "Taavet", kellele skulptor olevat oma näo teinud, ning "Pluto ja Proserpina". Kui täiuslikult oskas Bernini teha marmorist Pluto sõrmede alla lohud, mis tekivad selle allilma jumala tugevast haardest röövitava Proserpina reiele!
Ehk kõige kuulsam on galeriis Canova "Paolina Borghese". Skulptuur kujutab Napoleon Bonaparte nooremat õde, kes esineb võiduka Veenusena. Diivanil peaaegu alasti lebav Paolina on väga atraktiivne. Iludust küllalt imetlenud, jäime veel silmitsema madratsit, mis on muidugi ka marmorist, kuid vaadates on raske seda uskuda, nii pehmed ja loomulikud näevad välja aseme voldid. Muide oli varem diivani sisse asendatud mehhanism, mille abil pandi kogu toredus publikumi ees pöörlema. Museumis käidud, jalutasime veidi pargis.
Leidsime täitsa juhuslikult Nikolai Gogoli kuju, mis püstitati siia 2002. aastal, see tähendab 150 aastat pärast kirjaniku surma. Gogol armastas Rooma väga ning pidas seda oma teiseks kodupaigaks. Siin kirjutas ta näiteks oma suurromaani „Surnud hinged“. Pargi kirdeosas asub moodsa kunsti galerii, meie sinna ei läinud. Jäime korraks silmitsema hoone vastas asuvat fotoekspositsiooni.
Järgmiseks suundusime Villa Giulia poole. Renessanssi stiilis villa ehitati aastatel 1551-1555, peaprojekteerijaks oli Vignola, aga kaasa lõid ka Vasari, Michelangelo ning Ammanati (seesama, kes projekteeris Neptunuse purskkaevu Firenzes).
Villa ehitati paavst Julius III-le, ning see oli mõeldud Vatikani külaliste võõrustamiseks. Villa juures on kena aed ning triumfikaarega sissepääs. Alates 1889. aastast asub villas maailma suurimate hulka kuuluv ja Itaalia tähtsaim etruskikultuurimuuseum. Etruskid valitsesid Roomat ja suurt osa Itaaliast veel kuuendal sajandil enne meie ajaarvamist. Peamiseks tõmbenaelaks on muusemis kuulus abielupaari terrakotasarkofaag, il Sarcofago degli Sposi. See Cerveterist leitud kivist sark pärineb 6. sajandist eKr. Abikaasad näevad omavahel väga lähedased olevat, mehe käsi lebab armsalt naise õlal.
Villa ehitati paavst Julius III-le, ning see oli mõeldud Vatikani külaliste võõrustamiseks. Villa juures on kena aed ning triumfikaarega sissepääs. Alates 1889. aastast asub villas maailma suurimate hulka kuuluv ja Itaalia tähtsaim etruskikultuurimuuseum. Etruskid valitsesid Roomat ja suurt osa Itaaliast veel kuuendal sajandil enne meie ajaarvamist. Peamiseks tõmbenaelaks on muusemis kuulus abielupaari terrakotasarkofaag, il Sarcofago degli Sposi. See Cerveterist leitud kivist sark pärineb 6. sajandist eKr. Abikaasad näevad omavahel väga lähedased olevat, mehe käsi lebab armsalt naise õlal.
Kahe muuseumi külastamine viis meilt sellevõrra aega ja jõudu, et otsustasime järgmiseks kohe lõunat sööma minna. Möödusime väikesest pizzeria`st ja läksime sinna sisse. Kohakene osutus äärmiselt õdusaks. Puhkasime, sõime kumbki ühe suure pitsa ning jõime itaalia õlut.
Pärast sööki tulime uuesti Piazza del Popolo`le. Panime nimelt juba hommikul rongi pealt tulles tähele, et ühes hoones toimub ekspositsioon "Leonardo da Vinci geenius". Läksime seda nüüd vaatama. Oli äärmiselt huvitav, sest Leonardo poolt projekteeritud masinaid, rattaid ja igasuguseid muid mehhanisme sai ise käega katsuda ning tööle proovida panna.
Jätkasime kesklinnas jalutuskäiku. Järjest paisuv turistide mass oli märgiks sellest, et jõuame varsti Trevi purskkaevu juurde. Selle Rooma kuulsaima ja suurima purskkaevuga tutvusime põhjalikumalt juba esimesel Rooma visiidil.
Sant`Ignazio kirik oli meil nüüd järgmiseks külastamisobjektiks. See on jesuiidikirik, mis pärineb aastast 1626 ja asub üsna lähedal Pantheonist. Kirik ehitati Püha Ignatius Loyola, jesuiitide seltsi looja ja innuka vastureformaatori auks. Kiriku ees on kena rokokoo stiilis väljak.
Ühe reisiraamatu jutu järgi polevat Sant`Ignazio kogudusel olnud kiriku võlvkupli ehitamiseks raha. Nii otsustas kirikuõpetaja, kelle nimi oli Andrea Pozzo, maalida ise fresko, mis näeb välja täpselt nagu ehtne kuppel. Ta kasutas selleks võltsimiseks spetsiaalset perspektiivi andvat tehnikat. Peab nentima, et preestri töö on täiuslik, sest kuppel paistab olevat õige mis tahes kiriku kohast seda vaadates! Sama mees maalis siia veel teise toreda laefresko, mida peetakse üheks viimastest suurepärastest barokkstiilis tehtud teostest. Taevas on maalitud nii, et näib, et katus on lahti, ja see ongi õige taevas, mis tundub olevat lõputu.
Isa Pozzo oli muide mitmekülgselt andekas inimene: ta polnud mitte ainult kirikumees ja maalikunstnik, vaid lisaks ka arhitekt, matemaatik ning kokk.
Isa Pozzo oli muide mitmekülgselt andekas inimene: ta polnud mitte ainult kirikumees ja maalikunstnik, vaid lisaks ka arhitekt, matemaatik ning kokk.
San Clemente basiilika jäi meil samuti eelmisel Rooma visiidil nägemata. Järgmiseks läksimegi sinna. Möödusime Forum Romanumist ja Colosseumist, need olid meil juba nähtud. San Clemente on pühendatud Pühale Clemensile, neljandale paavstile. See on mitmekordne ehitis, kus Rooma ajaloo kaks tuhat aastat on salvestunud koguni kolmele eri kõrgustasandile. Esimeseks tutvusime ülemise kirikuga, mis on ehitatud 12. sajandil. Siin köidab tähelepanu kirikuga samavanune bütsantsi stiilis kuldne apsiidimosaiik, mis esitab Jeesuse ristilöömist. Mosaiigil on peenelt teostatud looma- ja linnukujusid ja akantuselehti ning Neitsi Maarja ja Ristija Johannes seisavad risti juures, mis on kujutatud Elu Puuna.
Järgmiseks laskusime allapoole, et alumist ehk esimest kirikut vaadata. See on ehitatud 375. aastal. Pleekinud freskod, mis pärinevad 8.-11. sajandist, jutustavad neljanda paavsti elust. Sügaval kõige all asub veel Pärsia Mithra tempel. Mithra kummardamine oli Kristuse-eelne müstiline kultus, mida harjutasid üksnes mehed ja eelkõige sõjamehed.
San Clemente basiilikast väljunud, kõndisime tagasi kesklinna. Möödusime veel kord Colosseumist, sissepääsu juurest lookles ikka veel pikk turistide saba.
Jalutasime niisama ringi, tegime väikese õllejoomise peatuse. Ühest väikesest poekesest ostsime mulle ilusad mustast nahast, villase voodriga sõrmkindad. Oli meeldiv episood, sest müüja oskas äärmiselt hästi teenindada. Hiljem tuli vastu mitmeid antikvariaadi lette. Ma tahtsin juba mõnda aega endale itaaliakeelse lasteraamatu osta, ja selle abil itaalia keeles lugemisega pihta hakata. Nüüd leidsin ilusa, kõvade kaantega originaaltiitlis Carlo Collodi „Pinocchio“, mis maksis viis eurot.
Õhtusöögile läksime niisiis plaanipäraselt Da Vincenzo kõrtsi. Saabusime kella kuue ajal ja olime juba parasjagu näljased, aga selgus, et oleme liiga vara kohale jõudnud. Vincenzo -härra tuli ise meile vastu ning palus alles tunni pärast tagasi tulla, sest õhtusööki ei pakuta enne kella seitset. Polnud midagi parata, läksime veel ringi vaatama. Et aega parajaks teha, käisime siin samas lähedal asuva Porta Pia juures.
Värava on projekteerinud Michelangelo paavst Pius IV:nda käsul, ja ehitis kannab ka selle nime. Varem asus siin Porta Nomentana, mis oli üks Rooma linnamüüri, Mura aureliane, väravatest. Porta Pia lähedal toimus ajalooline kõrgpunkt sõjas paavstide valla vastu, kui sõdurid murdsid ennast läbi müüri 1870. aasta 20. septembril ja panid sellega punkti Itaalia ühinemisele. Selle sündmuse auks kannab pikk värava juurest algav ja Rooma kesklinna viiv tänav nime Via XX Settembre.
Õhtusöök Da Vincenzo`s oli aga meie selleaastase Roomas käigu kõrgpunktiks. Antipasto`ks tellisin endale molluskitega eelroa, mis oli väga kenasti serveeritud ja jube hea, Aivo jäi aga ka täna rannakarpidele truuks.
Kui suurepärased primo ja secondo olid ka söödud, oli tunne, et läheme lõhki. Aga toit oli nii fantastiliselt maitsev! Pudel veini oli meil muidugi ka. Lõpuks toodi magustoiduks puuviljasalatit ehk macedonia`t ja päris viimaseks mõlemale espressod.
Pärast sellist tugevat õhtusööki poleks me suutnud mingil juhul joosta, aga õnneks polnud selleks ka vajadust. Jalutasime rahulikult pimedatel linna tänavatel, teades, et see on ühtlasi hüvastijätt Roomaga, sest hommikul jätkame oma reisi.
Seekord polnud meil kiire ka Hispaania treppidel, vaatasime siin õhtut veetvaid noori, kuulasime kitarrimuusikat.
Reede, 1. juuli
Mägilinn Tivoli, mis asub 30 kilomeetri kaugusel Roomast, oli kunagi vanade roomlaste armastatuim suvituskoht, võludes oma värske vee, väävliallikate ja kauni maastikuga.
Enne Tivolisse jõudmist käisime vaatamas Hadrianuse villa varemeid. Villa Adriana oli oma termide, raamatukogude, staadioni ning teatritega üks suuremaid ja toredamaid Rooma impeeriumi ajal ehitatud villasid. Kunagi oli see pindalalt suurem kui Rooma keisririigi keskus. Villa sai valmis 134. aastal, arheoloogilised väljakaevandused algasid 16. sajandil ja 1999. aastal kanti villa UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jätsime auto parkimisplatsile, mis oli tohutult suur, aga sel hetkel praktiliselt tühi, välja arvatud mõned autosuvilad, ning alustasime villaga tutvumist.
Kõigepealt vaatasime muljetavaldavat villa maketti, millest saime ülevaate kogu endisest toredusest. Piirkond on tõepoolest väga lai, meil kulus tublisti üle kahe tunni selle läbikäimiseks. Alguses käisime muuseumis, kus leidub muu seas mosaiike, aga ka koopiaid Pheidiase (ta oli Kreeka klassikalise ajajärgu silmapaistvaim kujur) kujudest ning Rooma-aegseid koopiaid Kreeka karüatiididest.
Kõigepealt vaatasime muljetavaldavat villa maketti, millest saime ülevaate kogu endisest toredusest. Piirkond on tõepoolest väga lai, meil kulus tublisti üle kahe tunni selle läbikäimiseks. Alguses käisime muuseumis, kus leidub muu seas mosaiike, aga ka koopiaid Pheidiase (ta oli Kreeka klassikalise ajajärgu silmapaistvaim kujur) kujudest ning Rooma-aegseid koopiaid Kreeka karüatiididest.
Villa omanik ja ehitaja keiser Hadrianus oli kuulus maailmarändur. Nii tahtis ta luua villasse mõned jäljendid mujal nähtud imedest. Suurima mulje avaldas meile üle saja meetri pikk ristkülikukujuline Kanopos ehk Canopus - bassein, mis on saanud oma nime Egiptuses asuva samanimelise kanali järgi. Veekogu ümber on osaliselt säilinud kolonnaad ning mitmeid Egiptuse stiilis kujusid.
Basseini taga asub Serapise tempel, mis kujutab samanimelist peatemplit Aleksandrias.
Kõndisime natuke aega maaalustes labürintides, kuid palju rohkem mõnu pakkus meile oliivisalus uitamine. Suur jagu oliivipuudest on siin väga vanad, ja puid kasvab tõesti rohkearvuliselt.
Üheks vaatamisväärsuseks on Teatro Marittimo, mis paikneb väikesel saarel. Turistid sinna ei pääse, küll aga saab mingisuguse ettekujutuse keisri kallimast puhkekohast seda ka üle vee vaadates.
Lõpuks vaatasime põgusalt üle Kreeka teatri, ja seejärel oligi käes aeg edasi sõita.
Järgmiseks viis meid tee Villa d`Este`ga tutvuma. Villa, mis kuulub samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse, asub väikese Tivoli kesklinnas. See on tore residents, mille Napolist pärit arhitekt Pirro Ligorio ehitas 16. sajandil kardinal Ippolito d`Este jaoks endise benediktiini mungakloostri kohale. Villa laed ja seinad on kaetud ilusate freskodega. Rõdult avaneb suurepärane vaade villa kuulsatele aedadele, mis toetuvad järskudele kaldus terrassidele.
Aedade võlu peitub rohkearvulistes purskkaevudes. Neid leidub siin erineval kujul praktiliselt igal sammul. Peakompleksi välisilme on grandioosne.
Ümber aedade kulgeb Saja allika tee ehk Viale delle Cento Fontane. Vett soliseb sajast purskkaevust, millest osa on tehtud väga humoorikalt. Leidub näiteks kotkaste, loomade ja inimolendite veidrate peade kujuga purskkaevu.
Oli väga mõnus aias jalutada, rahvast oli sel päeval üsna vähe, ja polnud ka kuum, kogu päev oli ilm pilves. Ühes aia nurgas asub väike Rooma ehk Rometta. Nii nagu keiser Hadrianus tahtis enda lähedusse Egiptuse, soovis kardinal d`Este enda lähedale antiikaja Rooma tuua. Siin on veekogu, mis kujutab Tiber jõge, ning jõesaart asendab paat obeliskiga masti asemel. Kohal on ka Rooma jumalanna ja Kapitooliumi emahunt väikeste Romuluse ja Remusega.
Pärast Tivolist lahkumist sõitsime Albani küngastele (Colli Albani), mis olid juba ammusest ajast olnud roomlaste jaoks populaarseks suvituskohaks. Mäestiku ahela pikkus on 60 kilomeetrit, ja kohalik vulkaanilise päritoluga maa on väga viljakas. See võimaldab muu hulgas heade veinide viljelemise. Paavstid ja Rooma aadlikud lasid ehitada siia uhkeid villasid ning kindlustatud losse, mida tuntakse nime all Castelli Romani.
Kastellidest kõige kuulsam on Frascati. Peamiseks vaatamisväärsuseks on siin Villa Aldobrandini. See on majesteetlik 17. sajandi ehitis imekauni pargiga. Me ei leidnud seda aga kohe, sõitsime samast mäest ülespoole kaks korda, enne kui selgus, et olime juba alguses õiges kohas. Reisijuhist lugesime, et villasse sisse ei pääse, sest omanikud elavad seal ka praegu, küll aga soovitati kauni aiaga tutvuda. Me ei näinud absoluutselt kedagi kuskil liikumas, et külastamisluba küsida, niisiis vaatasime ringi omapead. Astusime ühte aeda ning tardusime paigale, kui olime järsku ümbritsetud kõrgetest, vapustavalt ilusatest eri värvitoonis hortensiatest. Punakaid, lillakaid, siniseid inimese pea suuruseid õisi oli igal pool!
Võib-olla reedese õhtu tõttu oli Frascati keskväljak täis rahvast, peamiselt lõbutsevaid noori. Autole parkimisplatsi leidmisega läks meil päris tükk aega. Saime selle lõpuks ning läksime linnakesega tutvuma. Keskväljakult avanes suurepärane vaade üles sellele samale mäele, kus Villa Aldobrandini toretses ja kust me äsja alla linna sõitsime.
Meeleolu oli mõnus, jalutasime ringi ja vaatasime linna elu. Frascati on kuulus ka tänu oma valgele veinile ning varda otsas tervelt grillitud noorele põrsale, porchetta`le. Peadpööritavalt head lihalõhna tuli nüüd igast suunast, sest "porchetta" sildiga putkasid oli siin tõepoolest ohtralt ning õhtusöögi aeg oli samuti käes.
Hakkasime ka ise potentsiaalset söögikohta vaatama. Kui ühe suvalise koha uksest sisse astusime, ei teadnud me veel, et järgnevast õhtusöögist jääb meile pikaks ajaks äärmiselt mõnus mälestus. Näis, et koha omanikuks oli umbes meievanune proua ning juures askeldas ka kena noormees, tõenäoliselt perenaise poeg. Meid juhatati loomulikult välja terrassile, sest õhtu oli nii mahe ning soe. Meile ei antud menüüd, sest ilmselt polnud suuremaid toite hetkel pakkuda, vaid poiss küsis, kas meile sobiks, et ta erinevaid antipasto`sid lauda tooks. Olime asjaga väga päri, ning varsti oli laud hõrgutisi täis. Joogiks tellisime täiesti automaatselt õlut, millegipärast polnud mul üldse kuulus kohalik vein sel hetkel meeles.
Sel ajal kui me Aivoga isuäratavaid juustusid, kahte erinevat salaamit, imeõhukesi singi ehk prosciutto lõike ning oliive maitsesime, kadus noormees korraks ära. Hetke pärast oli ta tagasi, käes fooliumi sisse pakitud äsja valminud porchetta tükke, mida ta meie jaoks ostmas käis! Sooja, krõbeda koorikuga (koorik tuli väga täpselt kahe vahel ära jagada), jumalikult lõhnava ja suus sulava liha söömine oli muidugi selle õhtusöögi kõrgpunkt. Perenaine käis uudistamas, kas meil ikka kõik korras on. Ta oli äärmiselt sümpaatne ning siiras. Küsis, kus me Itaalias sellel reisil juba käinud oleme ja mis suunas Frascati`st jätkame. Kui kuulis, et plaanis on ka Napoli külastamine, pidas ta vajalikuks mõne hoiatussõna öelda. "Ära sa oma kotti niimoodi enda kõrvale jäta, vaid hoia ikka sellest kogu aeg kinni!" Perenaisel oli lõpuks meile veel väike üllatus. Nimelt tõi ta kohalikku kuulsat valget veini (nii saime me siiski võimaluse seda maitsta!), kuhu kasteti paikkondliku kombe kohaselt väikest kuiva kringlit. Samas selgus, et proua oli tegelikult üsna pettunud, et me veini asemel õlut tellisime.
Öö veetsime seekord piiniametsas, Roomast veidi lõunapool asuvas kämpingus nimega Faboulos. Õhtu jooksul saabus üsna mitmeid noori, kes veeretasid enda järel suuri reisikohvreid. Ilmselt on kämpingul soodne asukoht lennujaama suhtes. Meie telgi kõrval oli pinkidega söögilaud, nii et polnud meil seekord vajadust oma "mööblit" autost välja tõsta.
Silma hakkas üks Soome numbriga auto, ning varsti tuligi noorpaar meiega veidi juttu vestma. Selgus, et noored on Tamperest ning reisivad nagu meie, telgiga. Nendel oli juba puhkusereis lõpukorral, andsime mõne kasuliku nõu Poola ja Baltikumi kaudu sõitmiseks.
Laupäev, 2. juuli
Hommikul jätsime kämpingu kõrgete, mõnusat päikesevarju pakkuvate piiniatega hüvasti ning jätkasime Castelli Romani`dega tutvumist. Järgmiseks oli meil plaanis Grottaferrata. Peamiseks vaatamisväärsuseks on siin aastal 1004 rajatud Abbazia San Nilo, kindlustatud klooster, mille kabelis on reisijuhi järgi mõned kaunid 17. sajandist pärit Domenichino freskod.
Meil polnud aga võimalust neid vaadata, sest hoone oli reserveeritud pulmade jaoks. Pulmalisi hakkaski parajasti paigale kogunema, kõigil ilusad ja stiilsed peoriided seljas. Me ei suutnud olla pildistamata kahte väikest armsat lumivalgetes kleitides "printsessi".
Jäime hetkeks ka pruudi saabumist ootama. Neiu oli lausa kütkestavalt ilus, justkui muinasjuturaamatust. Seejärel jalutasime ringi, sõime jäätist, mis oli muuseas kaks korda odavam kui Roomas.
Järgmiseks Castello Romano`ks oli meil plaanis Rocca di Papa. Selle asukoht mäenõlval tundub olevat lausa dramaatiline! Alguses jalutasime all-linnas, kust avaneb ilus vaade üles künkale, 949 meetrit kõrgele Monte Cavo`le. Ronisime üles künkale kitsaid ja käänulisi keskaegseid tänavaid mööda. Kenad majad on ehitatud nõlvadele, ning täiendavad teineteist harmooniliselt. Aeg-ajalt jäime seisma, et alla kaugele avanevaid imeilusaid maastikke imetleda. Selge ilma korral on siit näha ka Rooma ja isegi meri.
Monte Cavo kõrgeimal kohal toretseb linnus, Fortezza pontificia. See oli aga siesta pärast suletud, nii et seestpoolt jäi meil kindlus nägemata. Piirdusime niisiis suurepärase ümberringi laiuva maastiku vaatlemisega. Enne allapoole laskumist jõime väikeses kohvikus espressot, mis virgutas kenasti. Keskväljakule tagasi jõudnud, ostsime tänavaturult omapärase värvilise kaubakorvi, millega on kodus hea poes käia. Väljakul nägime rõõmsaid pulmalisi juba teist korda selle laupäeva jooksul. Enne auto juurde minekut imetlesime aga veel korra kaunist Monte Cavo`t.
Käisime seejärel ühes tee ääres asuvas supermercato`s. Ostsime veini, salaamit, Parma sinki, keedusinki... Olime juba parasjagu näljased, nii et sõime siinsamas auto tagaluugi juures singileibu lõunasöögiks ning jõime peale mahla.
Meie järgmine Castello Romano oli Castel Gandolfo, millel on väga idülliline asukoht Albano järve ääres. Pole mingi ime, et Gandolfo loss on teeninud paavsti suveresidentsina juba rohkem kui 300 aasta vältel, alates 1604. aastast. Enne seda asus paavstide suvepalee Frascatis. Gandolfo lossi on loomulikult võimalik ainult väljastpoolt vaadata. Küll aga tuleb paavst rahvast nendel pühapäevadel, mil juhtub palees olema, rõdult tervitama.
Linnakese keskväljakul on lisaks ilus purskkaev ja San Tommaso kirik. Need mõlemad kuuluvad Gian Lorenzo Bernini arhitektuuri meistriteoste hulka. Enne Castel Gandodost lahkumist imetlesime veel imeilusat Albano järve. See on Itaalia kõige sügavam (170 meetrit) vulkaanilise päritoluga kraaterjärv.
Järgmiseks jõudsime Nemi`sse, mis on koondunud toeka lossi ümber. Linn vaatab alla tüünele tumesinisele Nemi järvele, mis on samuti vulkaaniline. Järv avaldas vanaroomlastele nii sügava mulje, et nad hakkasid seda Diana peegliks kutsuma. 1930. aastal leiti järve põhjast Vana-Rooma laeva vrakk.
Linn on kuulus väikeste maasikate, fragoline di Nemi, poolest, neid kasvatatakse järve kallastel. Sõime neid vahukoorega ühe kohviku terrassil, kust avanes imeilus vaade Nemi järvele. Seda aromaatset hõrgutist pakutakse linnakeses absoluutselt igas kohvikus, ja see on lausa jumalikult hea maitsega!
Pärast jalutasime veel linnas ringi, nautisime üldisest mõnusast meeleolust.
Lõpuks läksime auto juurde ning sõitsime järgmiseks Velletri`sse, mis on Castelli Romani`dest kõige lõunapoolseim ja on samuti kuulus kohaliku veini poolest. Käisime vaatamas viiekümnemeetrilist torni, Torre del Trivio`t, mis on ehitatud 1353. aastal ja mida peetakse linna sümboliks.
Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli meil Velletri`s Palazzo comunale, mis on märksa "uuem" ehitis: see pärineb 1590. aastast.
Rahvast oli sel laupäevaõhtul tänavatel tohutult palju. Möödusime katedraalist, vaatasime linnas huviga ringi. Jalutuskäik oli väga mõnus. Järsku kukkus mul kinga küljest kontsaplekk ära, nii et olin sunnitud umbes paar kilomeetrit auto juurde veidi longates kõndima.
Öömaja tahtsime seekord päris mere äärest leida, et viimaks oleks meil võimalus ujuma minna. Meie soov läks täide, saime sisse kämping Sabaudia`sse, mille mereäärne asukoht on lausa fantastiliselt soodne, merd ja kämpingut lahutab ainult autotee. Autode jaoks on kämpingus oma suur parkimisplats. Läksime kohe ujuma, sest olime oodanud seda hetke juba üle aasta!
Oligi viimane aeg, sest väljas hakkas juba hämaraks muutuma. Tormasime esimest korda sel aastal Vahemere sooja embusesse! Mõnuledes ei märganud me üldse, et lained olid tegelikult küllaltki kõrged ja võimsad. Ujusime julgelt üsna kaugele rannast, ja pahaks üllatuseks selgus varsti, et tagasi randa ujuda oli vähemalt minul väga raske. Näis, et ka kõige raevukam pingutus ei andnud mingit tulemust, sest lained heitsid mu kogu aeg merre tagasi. Proovisin mitte paanikasse sattuda, kuid ka Aivo märkas, et asi on naljast juba kaugel. Ta püüdis kogu aeg mu kõrval püsida ning mind julgustada. Põhja aga jalgade alla ei tulnud ega tulnud... Võtsin veel oma viimased jõud kokku, ja lõpuks olime me õnnelikult rannas tagasi. Minu ägeda hingelduse saatel seletas Aivo, et ta oleks viimases hädas minu kindlasti ära päästnud... Lõpp hea, kõik hea, läksime sööki valmistama. Tänu päevasele poeskäimisele oli meil nüüd väga rikas õhtusöök. Tegime värsket salatit, mille sisse lõikusime muu hulgas aroomikaid, tulipunaseid Itaalia tomateid. Sõime ka sinki, Genova pestot, mida määrisime krõbeda koorikuga leivale, maitsesime veini ning magustoiduks sõime arbuusi.
Kämpingus algas õhtul lõbus pidu, oli laulu, diskomuusikat ja tantsu. Etendus oli mõeldud eeskätt lastele, ja neid oli tõesti hulganisti lava ees kõigele seal toimuval temperamentselt kaasa elades. Kämping oli sel laupäeva õhtul täiesti ülerahvastatud, vaba telgiplats oli üks ainuke ning asus läbikäigu juures. Olime muidugi sunnitud oma laagri sellele üles panema. Rahvast oli väga palju tõenäoliselt selle tõttu, et itaallased olid saabunud massiliselt mere äärde nädalalõppu veetma. Oli ju siin koguni seitsme kilomeetri pikkuses ideaalset düünidega liivaranda, mis oli siin-seal madalate kadakatega kaetud. Ja muidugi tähtsaimaks seigaks oli see puhas, selge, türkiissinine meri. Teeäär oli samuti autosid täis pikitud. Selgus, et parkimine oli siin, asulatest täiesti väljaspool, hoopis tasuline.
Meie söögilaud jäi kõnniteele liiga lähedale, nii et möödakäijad uudistasid iga kord meie toite ning lisaks tõstsid kõndides tolmu. Siin oli hulganisti väikeseid sipelgaid, neid ronis absoluutselt igal pool, kaasa arvatud meie jalasääred ja käsivarred. Ka pesu- ja telginöörid lausa kubisesid neist, ja tubli ports tuli meiega kaasa järgmisesse kämpingusse.
Pühapäev, 3. juuli
Hommikul ärkasime ikka poole seitsme ajal, kuigi ööuni oli häiritud õige mitmest asjaolust: esiteks lärmakas pidu kestis keskööni, teiseks arbuusi söömise tagajärjel pidime ka päris keset ööd vetsu kõmpsima, ning tagatipuks kõndis hulganisti inimesi millegipärast ka öösel pimedas ringi. Tundus, et keegi veab vahetpidamata jalgu just meie telgi juurest mööda. Hommikul läksime esimeseks muidugi jälle ujuma. Lained olid sama kõrged kui õhtul, aga seekord olime ettevaatlikumad, ei julgenud enam rannajoonest kaugemale ujuda. Siiski paiskus üks laine mu peale nii, et lendasin uppi ja keerlesin paar-kolm tiiru ümber oma telje ning kadusin lõpuks tervenisti kobrutava vahu alla. See oli omaette vahva kogemus! Mu ilusa, roosa Tais kuus aastat tagasi ostetud juukseklambri viis aga meri endaga kaasa.
Terracinaga tutvumine osutus juba eos keerukaks ettevõtmiseks. Pühapäeval oli populaarse mereäärse linnakese rand suvitajaid täis, seetõttu polnud võimalik autole vaba parkimisplatsi leida. Tegime vähemalt kaks ringi kõigile kesklinna lähedusse jäävatele tänavatele, kuid mida pole seda pole. Tuli siis otsida suuremas raadiuses, ja lõpuks jätsime auto pooltühjale Lidl`i kaupluse platsile. Võtsime navi kaasa ja hakkasime tagasi kesklinna kõndima. Kolmekümnenelja kraadilises kuumuses kulus meil selle peale umbes pool tundi.
Terracinas leidub mälestisi sellest ajast, kui linn kuulus roomlaste tähtsate kaubanduskeskuste hulka. Teise maailmasõja ajal toimunud pommitamise positiivseks tagajärjeks oli, et see tõi päevavalgele suure osa linna ajaloolistest struktuuridest. Nii tuli esile lõik Via Appia Antica`st. Selle Rooma impeeriumi kuulsaima tee esimese osa, mis kulges Rooma ja Capua vahel, ehitas Appius Claudius Caecus 312. aastal eKr. Tee sai ka tema nime. 190. aastal eKr, kui teed pikendati Taranto kaudu Brindisini, muutus see ühenduslüliks Rooma ja keisririigi idapoolsete osade vahel. Tee laius on 4,10 meetrit ja see on praktiliselt sirge kogu oma 540 kilomeetri ulatuses! Suured kuuenurksed kivid paistavad olevat ka praegu väga heas korras.
Terracina toomkirik pärineb 11. sajandist ja on ehitatud keskaja Rooma templi müüridele. Kirikusse viib vana templi trepp.
Keskaegne portikus on kaunistatud 12. sajandist pärit mosaiigiga.
Kirikus on väärtuslik mosaiikpõrand, mis pärineb 13. sajandist. Läksime sisse seda vaatama parasjagu toimuva jumalateenistuse ajal. Meil hakkas väga häbi, kui üldises vaikuses kõlas navist järsku: "oled saabunud sihtkohta". Enne kirikust lahkumist saime siiski võimaluse uhkeid põrandamosaiike imetleda.
Järgmiseks viis tee Gaetasse, kuid seekord (:D) mitte mööda Via Appia`t. Pärast meid Terracinas tabanud probleeme autoparkimisega jätsime nüüd oma sõiduki tagasihoidlikult tee äärde juba varakult enne kesklinna jõudmist. Hiljem selgus, et sel polnud aga mingit vajadust, sest linn paistis olevat inimtühi ja otseses mõttes unine: saabusime sinna siesta ajal. Väikesel neemel paiknev Gaeta on äärmiselt idülliline, siin on pikk, ilus rannapromenaad.
Taustal kõrgub Monte Orlando mägi. Linna vanimad osad pärinevad 6. või 7. sajandist. Ajaloolises keskuses domineerivad võimas Aragoni loss
ja pseudo-gooti stiilis San Francesco kirik. Väidetakse, et kirik oli Assisi Franciscuse asumispaigaks kuulsa pühaku Gaetas viibimise ajal.
Gaeta kõige huvitavam vaatamisväärsus on 12. sajandil ehitatud toomkiriku elegantne hilisebarokne kellatorn. Torni tippu katavad värvilised, keraamilised katusekivid.
Mere ääres asuvasse San Giovanni a Mare kirikusse me siesta tõttu sisse ei saanud. Seal oleks huvitav kaldus põrandat vaadata. Ehitajad võimaldasid sellega merevee kirikust väljapääsemise pärast tõusu. Ronisime üles mäkke Aragoni lossi vaatama, aga sinna ei lastud meid mitte lähedalegi, sõjaväeriietes ametnik juba vehkis ülevalt keelumärke. Polnud parata, pöördusime tagasi, aga muidugi unustamata ülevalt ilusaid vaatepilte pilguga nautida.
Vaatamata siestale õnnestus meil Gaetas siiski lõunasöögikoha üles leida. Restoran La Cantinella oli lahti, ja varsti istusime selle varjulisel terrassil. Tellisime mõlemad sama rooga, spaghetti alle vongole, mis on klassikaline Itaalia pasta ja mida serveeritakse molluski-tomatikastmes. See oli ootamist väga-väga väärt: värske ja fantastiliselt maitsev! Söögi lõpetasime, nagu ikka, espresso joomisega.
Pärast sööki jalutasime mööda tuttavat rannapromenaadi auto juurde tagasi. Järgmiseks punktiks oli meie reisikavas Capua. Tahtsime seal veel samal päeval ära käia, et siis homme Napoliga tutvumist alustada. Capua linna ajalugu on väga pikk, selle asutasid etruskid. Pärast Lääne-Rooma impeeriumi lagunemist hävitasid Capua saratseenid. Langibardid ehitasid linna uuesti üles 9. sajandil. Tähtsaimaks vaatamisväärsuseks on siin kuulus 1. sajandist pärinev amfiteater, mida me kohe, juba õhtusel kellaajal, vaatama läksime. Amfiteater kuulub suurimate hulka, selle läbimõõt on 170 meetrit (võrdluseks Colosseumi oma on 188 m).
Pärast amfiteatriga tutvumist külastasime selle läheduses asuvat väikest muuseumi. Seal sai muu hulgas kuulata jupikest gladiaatorite võitlusest paari kangelase makette samal ajal vaadates.
Päev venis lõpuks jälle pikaks. Meil oli plaanis Napoli naaberlinnakeses, Pozzuoli`s, asuvasse kämpingusse ennast sisse seada. Uurisin juba kodus välja, et Pozzuoli`st pääseb Napolisse hõlpsasti metrooga. Kohale kämpingusse jõudsime aga nii hilja õhtul, et oli karta, et meid enam sisse ei lasta. Meie väga rõõmsaks üllatuseks oli ricezione uks siiski lahti. Varsti saatiski sõbralik noormees meid juba telgiplatside juurde ning näitas, kus on pesuruumid, sest väljas oli tõesti juba kottpime.
Esmaspäev, 4. juuli
Täna võttis meid vastu La Bella Napoli, kus veetsime loomulikult kogu päeva. Kõndisime kämpingust umbes 15 minutit metroojaama. Rong tuli üsna kiiresti, ning paarikümne minuti pärast olime juba Napoli kesklinnas. Meie metroopeatus oli Montesanto. Hakkasime minema Via Toledo`t mööda mere suunas. Vaatamata prügihunnikutele ja üldisele kaosele olime mõlemad koheselt sattunud Napoli võlu haardesse. See oli täiesti erinev kõigist linnadest, kus olime varem käinud. Siin keeb tõeline elu kogu omas laias värviskaalas. Napoli asutasid kreeklased umbes 470. a. eKr ning andsid sellele nimeks Neapolis.
Esimeseks vaatasime Galleria Umberto I`t. See 19. sajandi lõpus ehitatud galerii, mille klaaskatuse kõrgeimaks punktiks on 57,5 meetrit, oli varem moekate napollaste kogunemiskoht. Nüüd funktsioneerib see aga lihtsalt läbikäimise kohana. Meie jäime siiski hetkeks ilusat interjööri imetlema.
Galerii vastas asub Itaalia suurim ooperimaja, San Carlo ooperiteater. 1737. aastal Charles Bourbonile ehitatud teater oli tollal kuulus kogu Euroopas. Kunstiliste juhtidena töötasid siin muude hulgas Rossini ja Donizetti. Vaatasime hoonet ainult väljastpoolt. Teatri suures saalis on reisijuhi jutu järgi kuus rõdu ning kokku 3000 istekohta. San Carlo`s esines esimest korda napollaste ees Enrico Caruso, ja publik oli ta välja vilistanud. Mitte iial hiljem ei laulnud Caruso enam sellel laval.
Napoli kesklinna meresadamat kutsutakse Beverello`ks. Selle vastas asub jõuline viie torniga loss, Castel Nuovo, mida tuntakse ka Maschio Angioino nime all.
Kindluse ehitas Anjou Charles 13. sajandil, 15. sajandil muutis aga seda tunduvalt Aragoni Alfonso. Viimase auks ehitati ka lossi sissekäigu juurde antiikne, reljeefidega kaunistatud, marmorist triumfikaar, Arco di Trionfo. Võidukaare ees oleval väljakul nägime jälle kord lõbutsevaid pulmalisi.
San Francesco di Paola kirik projekteeriti Rooma Pantheoni eeskujul. Suured sammaskäigud meenutavad aga Vatikani Peetri kirikut. Kuningas Ferdinand I Bourbon lasi selle kiriku ehitada tänutäheks sellest, et prantslased Napoleoniga eesotsas ajeti Napolist välja, ja nii sai kuningas oma trooni endale tagasi. Aluskivi pandi paika 1817. aastal, kuid kirik sai valmis alles 29 aastat hiljem. Võimsa kupli kõrgus on 53 meetrit. Reisijuhi sõnul on see kirik napollaste silmis millegipärast ebapopulaarne. Ka meie vaatasime seda ainult kaugemalt.
Napoli kuningapalee ehitust alustas arhitekt Domenico Fontana 1600. aastal Hispaania asekuningate tellimusel. Palee, Palazzo Reale, fassaad on äärmiselt elegantne.
Skulptuurid, mis kujutavad kõiki Napoli dünastiaid, pärinevad 19. sajandist. Palee sees jätsime samuti käimata, läksime järgmiseks Napoli vanalinnaga tutvuma. Spaccanapoli on pikk, sirge tänav, mis lõhestab Napolit ida-lääne suunas.
See on üks nendest kolmest tänavast, mis pärinevad Antiik-Kreeka ajast ning mida nimetati decumanusteks. Spaccanapoli tänavalõigud kannavad viit eri nime. Laiemas mõttes mõistetakse Spaccanapoli all aga ka kogu tänavat ümbritsevat piirkonda, ehk ajaloolist kesklinna, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Spaccanapoliga (ehk Decumanus Inferiore) paralleelselt kulgeb Via dei Tribunali (ehk Decumanus Maggiore). Just nendel tänavatel annab ehtne Napoli atmosfäär ennast kõige paremini tunda. Väikestel põiktänavatel lehvib igal pool pesu kuivamas. Tänavad on väga kitsad, kuid on täis tuubitud jalakäijaid (nii kohalikke kui turiste) ning skootereid, ja sagedasti proovib ka mõni auto ennast siit läbi pressida. Skootereid tuleb kogu aeg silmas pidada, kui ei taha selle sõiduki alla jääda, sest nad ilmuvad kohale täiesti ootamatult ja kiirelt ning sagivad siin linnas igal pool.
Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli meil väike, 16. sajandist pärinev kabel, Cappella Sansevero, mis on viimseks puhkepaigaks Sangro di Sansevero vürstidele. Kristliku ja vabamüürlaste sümboolika segu lisab kabelile iroonilise varjundi. Uhked skulptuurid, mis pärinevad 18. sajandist, esitavad siin muide Sangro perekonnaliikmeid. Kabeli keskel lebab kõige tähelepanuväärsem teos, „Surnud Kristus“, alabasterkuju marmorkatte all. Napollasest skulptor Giuseppe Sammartino on selle loonud lausa hingematva tehnilise meisterlikkusega. Kahjuks on kabelis pildistamine keelatud, ja ka lebavat Kristust lähedalt vaadata ei lasta. Oli nimelt raske uskuda, et kehakate on tehtud marmorist, sest näib, et Kristus on kaetud hoopis imeõhukese marliga. Kabeli renoveerijaks ja skulptuuride hankijaks oli alkeemikust vürst Raimondo Sangro. Katsetest, mida ta inimkehadega sooritas, liigub veel praegugi veidraid lugusid. Näiteks usuvad mitmed napollased, et Surnud Kristuse kujus oligi õige inimkeha, mis kivistus koos kattega alkeemiku katsete tulemusena.
Lõunasöögikohaks oli meil juba kodus paika pandud kogu maailmas kuulsust saanud Pizzeria Da Michele. Väidetakse ju, et pitsa sünnipaigaks oli Napoli. Kui kohale saabusime, nägime juba kaugelt välisukse ees mitmeid muid samal eesmärgil tulnud inimesi kannatlikult oma järjekorda ootamas. Teadsin aga, kuidas siin tegutseda tuleb. Julgelt uksest sisse, ja kassapidaja käest järjekorranumbrit küsima. Mees küsis ainult, mitmele inimesele number tuleb, ning ulatas mulle paberitükikese numbriga kümme. Läksin tagasi välja Aivo juurde, ja ootamine algas.
Vahetevahel tuldi seest ukse peale itaalia keeles järjekordset numbrit sisse hõikama, nii et vähemalt itaaliakeelsed numbrid pidid selged olema, kui oli plaanis siin pitsat süüa.
Ootasime üsna kaua, umbes nelikümmend minutit, aga kui sisse saime, ja natukese aja pärast just suurest puuahjust tulnud pitsad meie ees ülimalt isuäratavalt aurusid, oli käes pitsasöömise kõrgpunkt!
Da Michele`s saab ainult kahte sorti pitsat: Margherita`t ja Marinara`t. Võtsime mõlemad Margheritad, sest Marinaras ei kasutata üldse juustu. Margherita on tegelikult päris pitsade klassika, siin on Itaalia lipu värvid: punane tomat, valge mozzarella ja roheline basiilik.
Hea pitsa saladus peitub põhjas, mis peab olema just õiges astmes krõbe. Kui põhi on küpsetatud õigesti, pole tegelikult vaja mitmeid pitsakatteid, piisab kui leidub kasvõi tomatikastet peale määrida. Da Michele hoiab loomulikult oma retsepti saladuses ja pakub suurepärast hõrgutist juba 1870. aastast saadik.
Da Michele`s saab ainult kahte sorti pitsat: Margherita`t ja Marinara`t. Võtsime mõlemad Margheritad, sest Marinaras ei kasutata üldse juustu. Margherita on tegelikult päris pitsade klassika, siin on Itaalia lipu värvid: punane tomat, valge mozzarella ja roheline basiilik.
Hea pitsa saladus peitub põhjas, mis peab olema just õiges astmes krõbe. Kui põhi on küpsetatud õigesti, pole tegelikult vaja mitmeid pitsakatteid, piisab kui leidub kasvõi tomatikastet peale määrida. Da Michele hoiab loomulikult oma retsepti saladuses ja pakub suurepärast hõrgutist juba 1870. aastast saadik.
Kõhud täis ja näod säravad, tulime tagasi tänavale ning jätkasime Napoliga tutvumist. Via San Gregorio Armeno on ehk värvikaim tänav linnas. Tänav on kitsas ja täis väikesi ärisid. Müüdava pudi-padiga on mõlemad tänavaääred üle külvatud.
Igal sammul tuleb vastu järjest uhkemaid Jeesuslapse sündimist kujutavaid makette – presepi`sid, mis näivad olevat tähtsaimaks müügiartikliks siin. Maketis on Jeesuslaps ise, Joosep ja Maarja, karjused, inglid ning muidugi laut ja sõim. Suuremates makettides on aga lisaks tavalisi inimesi, nagu leibureid, kingseppi, pitsaküpsetajaid ning loomi, näiteks koeri. On kujutatud ka igasuguseid stseene linnainimeste elust, näiteks alustab peen proua oma ilusal terrassil hommikusööki, ning teenijad kannavad talle hõrgutisi lauda. (All oleval pildil nähtav presepe asub Caserta kuningapalees.)
Ei jõua ära imestada, kui üksikasjalikult ning hoolikalt on maketi meister ka kõik pisikesed kohvitassid, kannud, küpsised ja puuviljad välja voolinud! Osas makettidest on esindatud ka muinasjutulisi kujusid, nagu näiteks Pulcinella, kes on pärit just Napolist ja kuulub Itaalia komöödia ehk Commedia dell'arte maskide hulka. Pulcinella kujusid oli Via San Gregorio Armeno`l tõesti hulgaliselt müügil!
Järgmiseks vaatasime põgusalt paar kirikut. Üks nendest oli San Lorenzo Maggiore, mis kuulub Napoli vanimate kirikute hulka, selle ehitamine algas 1265. aastal. Kirik on taasehitatud, kuid selle puust uksed on algupärased. Kiriku juurde kuuluvad ka klooster ja väljakaevamised, kuhu on eraldi pääsumaks. Meie jätsime need siiski vahele. Tutvusime järgmiseks toomkirikuga ehk Duomo`ga, mis on täiesti suurepärane!
Toomkirik on Napoli tähtsaim kirik. Ehitamine algas 13. sajandi lõpus, ning gooti stiilis hoone valmis järgmisel sajandil. Ajaloo jooksul on kirikut mitu korda restaureeritud, näiteks 1349. aasta maavärisemise ajal hävis kiriku fassaad. Hiljem 1943. aasta pommitamine kahjustas hoonet pahasti. Kirik on sada meetrit pikk, ning seest leidub koguni 110 massiivset tugisammast, kullaga kaunistatud lagi ning mitmeid ilusaid maalinguid. Kõige huvitavam on siiski Cappella di San Gennaro ehk 305. a. pKr märtrisurma saadetud Napoli kaitsepühaku kabel. San Gennaro rinnakuju sees säilitatakse tükke tema pealuust. Kahes pudelikeses hoitakse aga Püha Gennaro tardunud verd, mis paar korda aastas imekombel vedelaks muutub. Kui imet ei toimu, tabab Napolit mingi katastroof.
Toomkiriku vanim osa on tegelikult üks teine kirik, Basilica di Santa Restituta, mis rajati 4. sajandil endise Apolloni templi kohale. Käisime seal imetlemas ilusat 14. sajandist mosaiiki, kus Maarja, Jeesuslaps süles, istub pühakute Gennaro ja Restituta keskel.
Läksime tagasi tänavale ja järsku nägime ühe poekese juures Limoncello silti ning astusime sisse. Pärast likööri degusteerimist ostsime paar pudelit, ühe endale ja teise Kerttule. Limoncello on sidruniliköör, mida juuakse Napoli ümbruses ja ka mujal Lõuna-Itaalias tihti digestivona söögi lõpetuseks. Limoncello`t valmistatakse sidruni koortest, mida leotatakse kanges alkoholis, näiteks grappas.
Läbi Port`Alba, mis on Napoli antiikne linnavärav, tulime Piazza Dante´le. Väljakut kasutati varem linnamüüride väljaspool asuvana turuplatsina. Nüüd on see mõnusalt avar, kena poolkaare kujuline.
Port`Alba teisel pool asub Piazza Bellini, mille kõrval on säilinud osa vanast kreekaaegsest linnamüürist.
Järgmiseks oli meil plaanis Gesu Nuovo kiriku külastamine. Hoone meenutab väljastpoolt pigem massiivset lossi kui kirikut ning on tõepoolest äärmiselt monumentaalne. See jesuiitide kirik oligi ehitatud alguses, 15. sajandil, Severini paleeks, millest on säilinud vaid kõrgreljeefne, muljetavaldav kivifassaad.
Kirikut kujundama kutsuti Napoli tolleaegseid kuulsamaid kunstnikke, teiste hulgas Ribera ja Solimena. Barokkstiilis interjöör avaldab samuti tugeva mulje. Eriti ilusad on mitmevärvilised marmormosaiigid ja hiiglaslikud maalid. Ühes külgkabelis asuvad pühakuks kuulutatud arst Giuseppe Moscati säilmed. Vaadates seinal rippuvaid rikkalikke kingitusi, mis tänulikud patsiendid arstile tõid, tekib arusaam sellest, kui tähtsat ja kasulikku elutööd doktor Moscati tegi.
San Chiara kirik oli meil järgmiseks külastamisobjektiks, kuid see oligi juba suletud. Otsustasime järgmisel päeval seda ikka vaatama tulla. Kõndisime pika maa mere äärde ja nägime järsku Vesuuvi! Tuli muidugi kohe meelde, kuidas neli aastat tagasi vulkaani kraatri juures käisime, see oli kindlasti üks meie Euroopa reisimise kõrgpunkte. Nüüd kõrgus tume Vesuuvi kuju suurelise ja ülevana õhtuse taeva taustal. Jalutades Castel dell`Ovo suunas möödusime suurepärasest purskkaevust, la Fontana del Gigante ehk Hiiglase purskkaev, mille autoriks on Pietro Bernini (Gian Lorenzo Bernini isa).
Castel dell`Ovo asub omaette väikesel saarel, mida ühendab mandrilinnaga sild. Castel dell`Ovo on Napoli vanim kindlusloss, mille kõige vanem osa pärineb 9. sajandist. Kunagi oli lossis kuningate residents, tänapäeval kuulub see sõjaväele, ning aeg-ajalt korraldatakse siin näitusi.
Kindluse nimi (muna) on seotud legendiga, mis väidab, et Rooma luuletaja Vergilius oli oma külaskäigu ajal peitnud lossi muna ning ennustas nii lossi kui kogu Napoli hävingut juhul, kui see muna katki peaks minema. Lossi läheduses leidub hulgaliselt peeneid kalarestorane, ning mandri rannapromenaadi ääres asuvad tõenäoliselt Napoli kõige kallimad hotellid.
Tulime tagasi kesklinna juba hästi tuttavaks saanud Via Toledo`t mööda, meist vasakule jäi Hispaania kvartal. See on linna üks tihedamini asustatud piirkondi, mis sai nime Hispaania vägede järgi, kes planeerisid 17. sajandil kitsaste tänavate võrgustiku. Reisijuhi sõnul pidi see agul pimedal ajal paheline olema. Nüüd oli siin vaikne.
Via Toledo on väga populaarne kaubatänav, rahvast liikus siin nüüd õhtusel ajal veelgi rohkem, kui hommikul, kui esimest korda siia tulime. Mina astusin ka ühte poodi, ostsin juukseklambri, mis osutus küll hiljem viletsaks, vedru ei tahtnud hästi töötada. Jälgisime veidi aega tänavaelu, ostsime jäätist ning sõime seda pikkamööda nautides. Lõpuks oli siiski aeg metroojaama minna ning koju kämpingusse sõita. Märkasime, et oleme üsna väsinud, kõndisime sel päeval kokku vähemalt paarkümmend kilomeetrit. Ma jäin sõidu ajal tukkuma. Kämpingus asusime kohe õhtusööki valmistama. Pärast sööki istusime mahedas pimeduses veel tükk aega, ei tahtnud kuidagi, et see mõnus õhtu otsa saab.
Teisipäev, 5. juuli
Täna oli meil vihmane päev, esimene sel reisil. Ma olin just duši all, kui kuulsin, et sajab lausa ladinal. Siis tuli aga korraks päike, nii et me jõudsime ilusa ilmaga vulkaani juures ära käia. Pozzuoli kämping on ju selles suhtes täiesti unikaalne, et siin on päris oma vulkaan, Solfatara, ja kämping kannab selle nime. Väävlilõhna on tunda pidevalt, ja sõltuvalt tuule suunast on see enam või vähem tugev. Kraatri juurde jalutasime oma telgilt umbes viie minutiga. Mitmest kohast tõuseb siin maa alt 160-kraadilist väävlilõhnalist auru üsna tugeva survega.
Kohinat on kuulda juba kaugemalt ja survet tunneb, kui hetkeks (pikemaks ajaks ei suuda, sest aur on jube kuum) käe aurupilve kohale viia. Kogu pinnas ümberringi on soe ja kohati nii kuum, et varbaid hakkab kõrvetama isegi läbi kingataldade. Solfatara aurudel pidi muuseas olema väga soodne mõju meeste potentsile.
Pozzuoli on kuulus selle poolest, et see on näitlejanna Sofia Loren`i sünnilinn, ja siin on ta ka oma lapsepõlve veetnud. Siin on ka sadam, kust toimub laevaühendus Ischia ja Procida saartele. Esialgse plaani järgi tahtsime ka Ischia`l ära käia, kuid ajanappuse tõttu jätsime selle välja. Pozzuoli asub Campi Flegrei vulkaanilises piirkonnas. Linna asutasid kreeklased 530. aastal enne meie ajaarvamist. Roomlaste ajal arenes see Puteoli nimeliseks õitsvaks kaubakeskuseks, kus asus mitmeid rikkaid villasid. Meie tutvumine linnakesega toimus jälle alanud ja järjest tugevamaks muutunud vihmasajus. Tähtsaimate vaatamisväärsuste hulka kuuluvad amfiteater (Anfiteatro Flavio) ja 2. sajandist pärit Serapidi templi varemed. Amfiteater oli valmimishetkel kogu Itaalia kolmandaks suurim Rooma ja Capua järel. Selgus, et amfiteater on suletud just teisipäeviti. Piirdusime siis sellega, et võtsime läbi aiavõre paar pilti vihmavarju alt. Serapidi templi juurde pidime mitmest trepist alla sadama juurde laskuma. 1960-aastatel oli maapind liikunud nii, et merepõhjast kerkis siin mõningaid roomaaegseid templeid. Siiski arvatakse, et kenad sammaste rivid ei kuulunud mitte templile, vaid asus selles kohas tegelikult macellum ehk kaubahall.
Pärast põgusat Pozzuoli vaatamisväärsustega tutvumist kõmpisime vihmasajus metroojaama, et jälle Napoli kesklinna sõita. Panime mööda minnes tähele, et jaama lähedal asub korralik, suur söögipood, kus oleks õhtul hea sisseoste teha. Ma jätsin kogemata teise vihmavarju koju Soome, nii et pidime nüüd üheainsaga hakkama saama. See tähendas seda, et Aivo ligunes vihma käes, ja oligi juba päris läbimärjaks saanud. Ka minul oli seelikuäär ning jalad märjad, kuid vähemalt püsis fotoaparaat mul ilusti vihmavarju all kaitstuna. Metroovagunis istudes saime juba veidi kuivemaks, kuid vihmane ilm ootas meid ka kesklinnas. Kui aga vihmasajus on ikkagi väga soe, pole ju tegelikult mingit häda!
Suundusime esimeseks Sant`Anna dei Lombardi kirikusse. Kirik valmis 1411. aastal, ja see taastati pärast Teise maailmasõja pommitamiste tagajärjel tekkinud purustusi. Näib, et tegemist on pigem muuseumi kui kirikuga, nii hulgaliselt on siin väärtuslikke renessansiaegseid freskosid ja skulptuure. Kahjuks polnud meil võimalust neid vaadata, sest ametnik tuli kohe ütlema, et nüüd on väga kiire. Ta seletas, et hakkab mõne minuti pärast sulgema, ja kui tahame vanas käärkambris kuulsaid Giorgio Vasari freskosid näha, nii ta juhatab otsemaid kohale. Loomulikult tahtsime ning järgnesime talle kiirel sammul. Freskod, mis pärinevad 1544. aastast, olid tõesti väga võimsad!
Enne kirikust väljumist vaatasime veel ühte kunstniku käsitööna valminud äärmiselt ilusat presepe`d, Napoli traditsioonilist jõulusõime.
Järgmiseks läksime Santa Chiara`sse, kuhu me eelmisel päeval sisse pole saanud. Kompleksi kuuluvad kirik ja klooster, mis ehitati 14. sajandil kuningas Roberto Targa Anjou käsul. Kirikus asuvad Anjou monarhide hauamonumendid. 1943. a. toimunud pommitamised purustasid hoone nii täielikult, et järele jäid vaid seinad. Taastamise käigus nähtavale tulnud algseid kiriku osi säilitatakse nüüd siinsamas asuvas muuseumis. Külastasime ka seda. Kõige rohkem meeldis meile aga kiriku kõrval asuva rahuliku kloostri aias jalutada ning seal maaelust stseenidega kaunistatud ergasvärvilistest fajanssplaatidest pinke ning sambaid imetleda.
Seejärel oli käes lõunasöögi aeg. Otsustasime ka täna pitsat süüa, olime ju ikkagi Napolis! Linna teiseks kuulsaks pitsapaigaks on Di Matteo, kus muude seas on ka Bill Clinton pitsat söömas käinud. Seinal ripub sündmust tõendav pilt. Pitsad saime kätte üsna kiiresti, aga olime sunnitud nentima, et need polnud päris nii maitsvad kui eelmisel päeval Da Michele`s.
Pärast sööki oli meil plaanis köisraudtee ehk funicolare`ga Vomero künkale tõusta. Esimene funicolare avati 1889. a., ning selle sündmuse auks loodi tuntud Napoli laul „Funiculì, Funiculà“. Vomero künkal asuv barokne 14. sajandil asutatud kartuuslaste klooster, Certosa di San Martino (all oleval pildil parempoolne), kuulub kahtlemata Napoli tähtsaimate vaatamisväärsuste hulka.
Aastast 1866 saadik asub kloostris suurepärane muuseum. Muuseumis on mitu osakonda, näiteks leiduvad siit klaas- ja portselaniesemete, tõldade, kuningliku laevastiku ning presepi`de osakonnad.
Lisaks leidub maalikunstigalerii. Kloostri kiriku kaunistamiseks kasutatud kulla hulk on nii külluslik, et selle toreduse imetlemine võtab vaese turisti lausa nõrgaks! Tervikuna jätab kiriku interjöör väga sümpaatse mulje.
Kiriku, muuseumi ja mõne mõnusa siseõu külastamise peale kulus meil vist paar tundi aega.
Kloostermuuseumist väljunud, jäime otse selle eest avanevat suurepärast Vesuuviga vaadet Napoli lahele imetlema.
Kloostermuuseumist väljunud, jäime otse selle eest avanevat suurepärast Vesuuviga vaadet Napoli lahele imetlema.
Sama piletiga pidi sisse saama ka kloostri kõrval asuvasse Castel Sant`Elmo`sse, mis asutati samuti 14. sajandil, kuid ehitati ümber 16. sajandil. Massiivne kindlus kaitses Napolit iseäranis merelt saabuvate pealetungijate eest. Hiljem funktsioneeris linnus muu hulgas poliitilise vanglana. Kindluse katuseterrassilt pidid samuti vapustavad vaated lahele avanema. Kahjuks jäime me jälle kord oma külastamissooviga hiljaks, väravaid hakati just sulgema.
Sõitsime köisraudteega tagasi alla linna ning tegime viimast korda lühikese jalutuskäigu Via Toledo`l. Ostsime muidugi jälle jäätist ja hiljem Napoli omade hõrgutiste hulka kuuluvad kaks baba`t. Tegu on väga mahlase, magusa, rummiga läbiimmutatud ja lausa peadpööritavalt aroomika koogiga. Koogid pakiti karpi, tahtsime need järgmisel hommikul kohvi kõrvale ära süüa. Lõpuks sõitsime tagasi Pozzuoli`sse. Käisime toidupoes, ostsime kõike nii palju, et käed olid meil lausa küljest ära kukkumas, kus raskete kottidega kämpingusse jõudsime. Kämpingus pidasin selle reisi esimese riiete pesupäeva sellal, kui Aivo bratwurstiga vokirooga valmistas. Õhtusöök oli meil seega pidulik ja väga maitsev!
Kolmapäev, 6. juuli
Hommikusöök (kaasa arvatud bab‘a magustoiduks – oli muide jube hea!!)
söödud, hakkasime oma Pozzuoli laagrit kokku panema. Veetsime siin kokku kolm ööd, ning meile meeldis see kämping väga. Kämpingus liikuvale kärnasevõitu kassile pakkusime kahel päeval päris õiget rikkaliku lihasisaldusega kassitoitu, mida see vist pole kunagi varem elus maitsta saanud. Kass sattus igal söögikorral naudingust vaimustusse. Ostsime selle lihasöögi Pozzuoli marketist, kust saime tublisti täiendust ka enda omadele toidu- ja veinivarudele.
Solfatara kämpingust lahkunud, käisime kõigepealt Casertas, mis paikneb 20 kilomeetri kaugusel Napolist põhjas. Siin asub grandioosne kuningapalee, Reggia, ehk Palazzo Reale, mida kutsutakse Napoli Versailles`ks, millele see sarnaneb oma mõõtmetelt ning välimuselt. Kui parkimismajast väljusime, oli palee otse meie ees.
Lossi lasi ehitada Bourboni kuningas Charles III. Arhitektiks valis kuningas kuulsa Luigi Vanvitelli, ja ehitus algas 1752. ning lõppes 1847. aastal. Kuningal oli plaanis tuua Casertasse Mõlema Sitsiilia kuningriigi valitsus, kuid seda kavatsust pole täide viidud, ja nii toimis suursugune loss üksnes suveresidentsina. 1945. aastal paigutati paleesse liitlaste Vahemere kõrgeima sõjaväe juhatuse staap. Loss, mis on ehitatud nelja õue ümber, on tohutult suur. Rikkalikult ehitud kuninga eluruumid paiknevad teisel korrusel, kuhu viib suursugune paraadtrepp, Scala d`Onore.
Paraadtrepi alumise mademe juures valvavad jõulised marmorlõvid.
Palees on enam kui tuhat ruumi, õnneks pääsevad aga turistid vaid osasse nendest, muidu kestaks ekskursioon igaviku. Nägime ilusaid seina- ja laefreskosid suurejoonelise interjööri osana.
Lossi ümbritsev park oma purskkaevude, ehisveevärgi ja raidkujudega on vaatamisväärsus omaette.
Kõige kõrgema ja ilusama, Diana purskkaevu juurde kõmpisime tohutus kuumuses tükk aega, sinna pidi olema umbes kolm kilomeetrit maad.
Aga tasus ära, vaatepilt oli väga äge, ja ka teised, väiksemad purskkaevud olid väga ilusad.
Diana purskkaevu juurest pääseb tutvuma veel hästi hoolitsetud inglise stiilis pargiga, mis on samuti üsna lai. Olime aga kuumusest ja joogijanust (sest veepudel jäi meil autosse) juba nii tüdinud, et tervet parki ei jõudnudki läbi käia, kuid see, mida nägime, oli mõnus ning meeldis meile väga.
Tagasi palee juurde sõitsime bussiga, mis liikleb pidevalt läbi kogu piirkonna.
Järgmiseks viis tee Amalfi rannikule. Neli aastat tagasi käisime juba Sorrentos, Capril, Vesuuvi juures ja Pompeis. Alguses mõtlesin, et seekord vaataksime ka Ercolano ära, kuid ajanappuse tõttu olime sunnitud selle ka nüüd vahele jätma. Aivo arvas, et see oleks ikka väga sarnane Pompeis nähtuga, nii et jäime lootma, et kaotus polnud väga suur. Niisiis ootas meid järgmiseks Costiera Amalfitana, mida peetakse Euroopa ja võib olla ka kogu maailma kõige ilusamaks rannikuteeks, ja seda see tõepoolest on! Ühel pool teed, mis muutub kohati vägagi kitsaks, kõrguvad mägede järsud valged kaljud, teisel pool sätendab aga päikese pehmes õhtuses valguses sügaval all rohekassinine meri...
Kolme väikese saare rühma nimeks on I Galli ehk kuked, suurimal neist asub eraomanduses olev suvila. Seal olevat ka Picasso käinud.
Kolme väikese saare rühma nimeks on I Galli ehk kuked, suurimal neist asub eraomanduses olev suvila. Seal olevat ka Picasso käinud.
Esimeseks pikemaks peatuseks mereäärsel teel oli meil Positano. Külasse keerduv tee laskub mööda kõrget nõlva alla mere äärde. Me otsustasime auto siiski ülespoole jätta kartuses, et külas tekib parkimisega probleeme, ning jalgsi alla külasse minna. Ka üleval oli auto parkimine omaette kunsttükk. Kui lõpuks sai Aivo sellega hakkama, jäi auto ja kalju vahele vist ainult paar sentimeetrit ruumi. Alustasime laskumist mere äärde autoteed mööda samal ajal imeilusaid maastikke pilguga õgides. Kui Positano esimest korda õhtuse päikese mahedas valguses nähtavale ilmus, oli see ülevalt vaadatuna muinasjutuliselt, lausa hingematvalt ilus!
Küla on ehitatud pigem vertikaalses, kui horisontaalses suunas. Valged ja pastelsetes toonides majad moodustavad otsekui amfiteatri, mis avaneb alla merele. Pilku köidab Santa Maria Assunta kiriku kirju keraamikakuppel, kus on kollast, rohelist ning sinakaslillat värvi. Oli jällegi käes üks neid hetki, mil olime õnnelikud üksnes sellel lihtsal põhjusel, et olime kahekesi koos siin, selles paradiisitaolises paigas sellel mõnusal suveõhtul. Ilusaid üksikasju, mille vaatamiseks seisatasime, tuli vastu ühtelugu.
Polnud seepärast ime, et päris alla mere äärde jõudmine kestis meil tubli tüki aega..
Silma hakkasid mitmed riietekauplused ning -välismüügikohad. Reisijuhi sõnul on riietest suurim osa käsitööna valmistatud. Lehvivad hõlmad, pitskaunistused, õhksilmad, pärlid – kõik need kuuluvad Positano rõivastiili iseloomulike detailide hulka. Muide oli just Positano selleks paigaks, kus bikiinid esimesena Itaalias kasutusele võeti. See toimus aastal 1959.
Positanos on väga korralik tumedast kruusast supelrand. Õhtu oli aga juba nii hiline, et otsustasime ujumise siiski vahele jätta. Sõime jäätist, mõnulesime lõbusate inimeste keskel, ja seejärel oli aeg tagasi auto juurde minna.
Samas tekkis enam (st. Lilia) või vähem (st. Aivo) närvikõdi. Kõndides selgus nimelt, et jätsime oma auto tee äärde, kus kehtis parkimiskeeld. Oli väga tõenäoline, et auto oleks halvimal juhul hoopis ära pukseeritud. Tundsime loomulikult suurt rõõmu ja kergendust, kui nägime viimase kurvi tagant oma sõidukit endises kohas seismas. Polnud isegi trahvikviitungit. Ilmselt vedas meil lihtsalt, sest autoomanik, kelle platsi me teadmata (sest liiklusmärgi lisatahvel jäi meil vaatamata!) ära röövisime, polnud veel sellel ajal koju jõudnud. Järgmiseks oli tähtis kiiresti öömaja leida, sest väljas hakkas juba hämarduma. Kahjuks oli lähima kämpingu asukoht meie info järgi Positano ja Sorrento vahel, nii et pidime nüüd „vales“ ehk tagasisuunas sõitma. Kämpingu nimeks oli I Pini ehk männid. Panime telgi üles aga hoopiski kenade oliivipuude all, ja seejuures täies üksinduses, sest kõik muud telgiplatsid olid tühjad.
Neljapäev, 7. juuli
Hommikul jätkus sõit Amalfi suunas. Rannikutee on tõepoolest kohati äärmiselt kitsas. Tihtipeale pidime jälle pikas autode järjekorras ootama, et vastutuleva bussi või muu laiema sõiduki läbi lasta.
Amalfi on ranniku suurim linn ja väga populaarne suvituskoht. Amalfi mereriigi õitsengu ajal, 10.-12. sajanditel, kuulus see nelja võimsaima mereriigi hulka. Need olid Amalfi`le lisaks Genova, Pisa ning Veneetsia. Amalfi mereriigi poolt välja antud laevanduse seadustikku, „Tavole Amalfitane“, järgiti kogu Vahemere territooriumil. Amalfi kaubalaevad tõid koju rikkusi eri maadest, iseäranis aga Bütsantsist. Viimase pealinnast, Konstantinoopolist, on pärit toomkiriku pronksiuksed. Amalfi allakäik algas 1131. aastal, mil normannide kuningas linna vallutas.
Meie saime täitsa juhuslikult sisse kalju sees asuvasse korralikku parkimismajja, kust pääseb läbi tunneli kõndides hõlpsasti otse kesklinna. Just nii me tegime ning läksime kohe toomkirikuga tutvuma. See näeb suurepäraselt välja oma rikkaliku, kireva fassaadiga! Kirikusse viib suurejooniline, 62 astmega trepp.
Kirik ehitati algselt 9. sajandil ning pühendati Sant`Andreale. Seda Jeesuse jüngrit peetakse Amalfi omaks kaitsepühakuks, kes 1544. aastal linna legendi järgi saratseenide kallaletungilt päästis. Vallutajate laevad olid juba lähedal, ning inimesed palvetasid paanikas. Just sel hetkel tõstis Püha Andreas merele tormi, mis suurima osa vaenlastest ja nende laevadest ära hävitas. Sündmust mälestatakse Amalfi`s iga-aastase, 27. juunil toimuva peoga. Kiriku uhke fassaad lisati hoonele 13. sajandil, kuid praegune fassaad on koopia sellest, mis 1861. aastal kokku varises. Toomkiriku kellatorn on pärit 12. sajandist. Sees tutvusime kõigepealt kloostriga, Chiostro del Paradiso`ga, mis toimis kalmistuna. Kloostri välisilme on araabia mõjudega. Rahulikku ja harmoonilist siseaeda ümbritsevad 120 gratsioosset mauride stiilis sammast.
Järgmiseks tutvusime basiilikas asuva muuseumiga. Üks tähelepanuväärseid objekte on siin ilus 14. sajandist Siena meistri fresko, mis kujutab neitsi Maarjat lapsega.
Krüptis käisime vaatamas Püha Andrea altarit, mille autoriks on Domenico Fontana (Napoli kuningapalee looja) ja kus hoitakse pühaku säilmeid. Need toodi Amalfi`sse Konstantinoopolist 13. sajandil. Tublisti üle kahe meetri kõrguse Püha Andrea pronksikuju on raiunud Firenze skulptor Michelangelo Naccherino. Grandioosse kuju mõlemal pool on Pietro Bernini marmorskulptuurid.
Toomkirikust väljunud, vaatasime veidi ringi linna keskväljakul ja läksime seejärel mere äärde.
Nii Amalfis kui ka Positanos nägime müügil palju ilusaid, mitmevärvilisi keraamilisi nõusid. Supelrannas oli küllaltki palju suvitajaid. Meie piirdusime lühikese jalutuskäiguga sadamas ning imeilusa maastiku vaatamisega.
Järgmiseks punktiks oli meil Ravello. See asub lähedal kõrgel kaljueendil, kuid sõit sinna kestis meil suhtelisest kaua, sest järjest tuli vastu turiste täis busse. Lõpuks jätsime auto parkimisplatsile ning alustasime toomikirikus käimisega. Väljastpoolt on see üsna märkamatu. Seest leiduvad aga kaks tähelepanuväärset vana kantslit. Parempoolne pärineb 13. sajandist ja on väga väärika välisilmega, seda hoiavad õhus kuus kaunist spiraalset sammast, mis toetuvad igaüks omale lõvile.
Selle vastas asub teine, veel vanem, 12. sajandi, aga lihtsam kantsel. Ühel mosaiikidest on kujutatud, kuidas suur kala Joona alla neelab, ja teisel mosaiigil sülitab see mehe oma kõhust välja.
Seejärel suundusime Villa Rufolo`sse. Kuulus iga-aastane muusikafestival pidi algama just järgmisel päeval, 8. juulil. Vaatasin kodus ka meile sobivaid pileteid, kuid arvasime, et kontserdi meie reisiprogrammi sisse sobitamine oleks siiski liiga keeruline. Läksime siis niisama villaga tutvust tegema. Villa Rufolo ehitati 13. sajandil, selle sisse viiv väravatorn on aga 14. sajandist.
Peatorni, Torre Maggiore, kõrguseks on 30 meetrit, ja see on kogu kompleksi vanim osa.
Oli äärmiselt mõnus visiit, kõige rohkem naudingut pakkus muidugi jalutuskäik villa suurepärases aias.
Ja millised fantastilised vaated avanesid ülevalt aiast merele!
Paestum oli meil selle reisi lõunapoolseim punkt. Kreeklased asutasid linna Sele jõe äärde 6. sajandil eKr ning andsid sellele nimeks Poseidonia. Linn arenes õitsevaks kaubakeskuseks. Roomlased vallutasid Poseidonia 273. a. eKr ja nimetasid seda Paestumiks. Rooma Impeeriumi lõpp tähendas aga ka Paestumi allakäiku. Jõe suudmeala madalmaa muutus aja jooksul sooks, ja see andis tõuke malaaria levikuks. Lisaks ründasid piirkonda pidevalt saratseenid. Lõpuks hülgasid elanikud linna 9. sajandil. Paestum leiti juhuslikult 1752. aastal seoses tee ehitustöödega. Tänapäeval minnakse Paestumisse kolme hiilgavas seisukorras templit vaatama. Need kuuluvad kahtlemata vana-kreeklaste ehituskunsti parimate ja kaunimate näidiste hulka. Templitest läänes kulges Püha tee, mille pikkus oli 12 kilomeetrit. Tee pärines kreeklaste ajalt, kuid kivikatte panid sellele roomlased.
Paestumi ümber kulges 5 kilomeetrit pikk ja 15 meetrit kõrge linnamüür. Basiilika ehk Hera tempel ehitati umbes 550. a. eKr, ning see on kõige suurem ja ka vanim. Tempel oli pühendatud Zeusi abikaasale Herale. Templi kõik 50 välimist sammast on säilinud. Uurdeid täis sambad kitsenevad ülespoole, kuid kaugemalt vaadates jääb mulje, et need on täiesti sirged.
Neptunuse tempel, mis oli pühendatud Apollonile, pärineb 450. aastast eKr ning see on säilinud kõige paremini kõikidest kreeka templitest. Mõlemad selle katuseviilud on alles.
Cerese tempel, mis arvatakse olevat ehitatud kahe eelmise vahepealsel perioodil, oli pühendatud Athenele.
Väljakaevamistel leiti ka mitmeid muid antiikse linna ehitisi, muude seas foorum, amfiteater, vesiravilaid, poode ning elamuid. Kõndisime truult kogu piirkonna läbi, kuigi kuumal õhtupoolikul polnud see sugugi lihtne. Varju polnud praktiliselt kuskil, päike kõrvetas armutult ja tagatipuks oli meil jälle liiga vähe joogivett kaasas. Siinsamas asuvasse arheoloogilisse muuseumi ei läinud me üldse, kuigi reisiraamatu sõnul pidi see väga hea olema.
Paestumi järel algas meie selleaastase suvepuhkuse viimane osa. Selle tahtsime Horvaatias veeta, nagu ka möödunud aastal. Kuna teekond kulges sobivalt Ravenna kaudu, võtsime selle muidugi samuti oma programmi sisse. Hakkasime niisiis põhjapoole sõitma. Kui alustasime veidi hiljem pihta sobiva kämpingu otsimisega, selgus, et peame tagasipoole sõitma (jälle kord!), sest ühest ainsast võimalikust kämpingust, mis asus Cassino`s, olime kogemata kiirteel mööda põrutanud. Lisaks oli selle kämpingu asukoha leidmine tõepoolest keerukas ülesanne, sest uue tee ehitus oli pooleli. Navigaatorist polnud seega kasu, püüdsime ajutiste märgiste abil orienteeruda. Lõpuks olime kohal kämpingus nimega Parking Euroopa. Selle kämpingu olemasolu põhjus on lihtne: siia tullakse hilja õhtul, magatakse üksainus öö, et hommikul jälle kiiresti teele asuda. Kämpingu omanikuks oli väga lahke vanem mees. Ta andis hommikul Aivole ajutise kaardi või täpsemini skeemi, mille abil tagasi kiirteele pääseb. Aivol oli aga juba tee selge eelmise õhtu kogemuste põhjal.
Reede, 8. juuli
Hommikul kell kaheksa algas pikk teekond Cassinost Ravennasse. Sõidu ajal lugesin reisiraamatust, et Cassino on väga huvitav koht. Siin asub 519-meetrise mäe otsas Monte Cassino benediktiiniklooster, mis asutati aastal 529. Teise maailmasõja ajal toimus piirkonnas üks verisemaid lahinguid. Klooster oli sakslaste käes, ja liitlaste pommitamine hävitas selle praktiliselt täielikult. Nüüd on klooster taasehitatud ning pidi hiilgavas seisukorras olema. Isegi freskod ja mosaiigid ennistati väikestest tükikestest. Kloostri lähedal asub suur liitlaste sõdurite kalmistu. Meie aga polnud näinud mitte kui midagi, kuigi magasime praktiliselt mäe kõrval! Mulle tuli isegi meelde, et mingil ajal kostis kuskilt kõrgelt kirikukella häält. Monte Cassino jäi mul kahjuks kuidagimoodi kahe silma vahele. Arvatavasti olin siis ka kämpingu tähtsusest valesti aru saanud.
Ravennasse jõudsime päeval kella kahe ajal. Linn arenes võimsaks keskuseks 1. sajandil eKr keiser Augustuse ajal. Kui Rooma Impeerium lagunes, sai Ravennast 402. a. Lääne-Rooma pealinn. Selle staatuse säilitas see ka idagootide ja Bütsantsi valitsuse ajal. Ravennat tuntakse varakristlike mosaiikide pärast, tuli ju kristlus sinna juba 2. sajandi lõpul. Mosaiigid pärinevad Rooma ja Bütsantsi valitsusperioodist. Neid leidub eelkõige San Vitale basiilikas, Galla Placida mausoleumis ning ristimiskabelis. Käisime kõigis kolmes. Mosaiigid on nii imetlusväärsed, et panid meid lausa ahhetama.
Kaugemalt vaadates tundub, et tegemist on hiigelsuure siidivaibaga, mis kõik pinnad enda alla peidab.
San Vitale apsiidimosaiigid (aastast 526-547) kujutavad Kristust koos San Vitalega, kellele ulatatakse märtrikrooni, samuti kaht inglit ja kiriku ehitamist alustanud piiskop Ecclesiust.
Pisikese Mausoleo di Galla Placida ehitamist alustati 430. a.
Sees hoitakse teatud õhutemperatuuri- ja –niiskusetaset, et maksimaalselt mosaiikide säilimisele kaasa aidata. Ka ei tohi sees korraga liiga palju külastajaid olla.
Ristimiskabel rajati Rooma supelasutuse varemetesse 5. sajandil. Kabel sai nime piiskopi Battistero Neoniano järgi. Üks mosaiikidest kujutab Kristuse ristimist.
Lõpuks käisime veel muuseumis, sest see kuulus sama pileti hinna sisse. Muuseumis asub muude seas üks väga huvitav eksponaat: keskaegne lihavõttepühakalender. Saime teada, et kristlik lihavõttepüha satub igal aastal esimesele täiskuu pühapäevale, mis järgneb 21. märtsile. Pileti sisse kuulus veel viiendaks Basilica di Sant`Apollinare Nuovo, kuid selle asukoht oli muudest kohtadest eemal, ja nii jäi ta meil külastamata. See päev oli kogu meie tänavuse puhkusereisi kõige kuumem, vahepeal näitas kraadiklaas isegi 37 kraadi. Tundus, et võileibade söömine lõunasöögiks auto tagaluugi juures võrdub sellises leitsakus tõelise enesepiinamisega. Istusime seepärast siinsamas San Vitale basiilika sissepääsu kõrval asuva pitsabaari terrassile.
Aivo tellis pitsa (mis oli muidugi nagu kahvatu vari Da Michele pitsast) ja mina leidsin menüüst vanaema lasanje, mis oli jube hea. Ettekandjaks oli siin noor venelanna, kes aga väga sujuvat itaalia keelt rääkis. Enne meid oli söögikohta saabunud suur rühm vene turiste, kes olid muidugi ülimalt rõõmsad, et said omas emakeeles tellimusi anda ja ka muidu väikest vestlust arendada.
Enne Ravennast lahkumist käisime toidupoes, ostsime veel viimast korda maitsvaid itaalia piklikke salatitomateid, kurke, suvekõrvitsaid, sibulaid ja paprikat. Ostsime ka tohutult suure arbuusi, kilohinnaks 25 senti ning karbitäie aprikoose. Ma sain ka koju viimiseks oliiviõli tervelt kaheksa üheliitrilist pudelit! (Ma oleks ostnud rohkem, kuid riiul sai tühjaks). Neid müüdi soodushinnaga, mis oli ainult pool esialgsest hinnast. Hiljem selgus kodus, et see oli kõige kvaliteetsem oliiviõli, mida ma senini kasutanud olen. Selle tootjaks oli Imperias 1920. aastast asuv Piccardo&Savore Casa Antica e Premiata. Ostsime ka neli pudelit Chianti veini, mis maksid alla nelja euro tükk.
Ravennast ootas meid veel pikk teekond Horvaatiasse, kus tahtsime puhkuse viimased päevad täiesti lõõgastudes veeta. Sinna pidid ka Ene ja Viljar Prantsusmaalt saabuma. Alles kell 12 öösel jõudsime Vrsari Koversada kämpingusse. Nii hilja sisse meid loomulikult enam ei lastud, Aivo pani telgi üles päris parkimisplatsi kõrvale. Õnneks leidis ta sellise koha, kust telki eriti märgata polnud. Saime suhteliselt mugavalt magada, erinevalt mõnedest teistest hilistest saabujatest, kes kogu öö autos istudes tukkuda proovisid.
Laupäev, 9. juuli
Hommikul kell 7 olime juba valmis kämpingu vastuvõtu veel suletud ukse ees, ja varsti oli meil juba telgiplats välja valitud. Saime seekord seada ennast sisse päris mere äärde. Panime ka varikatuse püsti. Olime oma platsiga täitsa rahul. Sloveenlastest naabrimees tuli meid külma õllega tervitama. Enne õhtust ujumist käisime keppidega kõndimas, võtsime seekord need kodust kaasa. Tegime laia ringi kogu kämpingule.
Pühapäev, 10. juuli
Puhkuse viimast nädalat veedame siis eri viisil. Pole vaja telki kokku panna ning järgmisesse kohta rutata. Päevad kulgevad ühtemoodi, kuid enne lähenevat tööleminekut on selline rahulik eluviis ainult kasuks. Päevarutiin on umbes järgmine. Hommikul kõige hiljem kella kaheksa ajal äratus ja kepikõnnile. Kahe ringi peale kulub meil tund aega. Seejärel jätame kepid telgi juurde ning jalutame üle silla saarele. Saarel kujunes meil juba möödunud aastal välja oma lemmikkoht, kus me ujumas käime. Ujumine kestab meil üle poole tunni. Seejärel lähen tavaliselt mina kämpingu omasse väikesesse poodi, et värsket saia, puu- ning köögivilju osta. Aivo jääb hommikusööki valmistama. Pärast hommikusööki ootab mind nõude pesemine. Paaril päeval pesin ka riidekraami. Aivol on juba „vaba aeg“ käes. Tavaliselt läheb ta varsti jälle ujuma ja snorgeldama. Mina jään raamatut lugema ja niisama pikutama. Mingil kellaajal sööme lõunat, loeme ja puhkame. Õhtul kella kuue paiku on jälle kepikõnni ning ujumise aeg. Pärast seda õhtusöögi valmistamine, söömine ja jalutuskäik soojas, mahedas pimeduses.
Esmaspäev, 11. juuli
Tänane päev oli palju põnevam, sest käisime Ene ja Viljariga Vrsaris. Sõbrad saabusid plaanipäraselt oma Prantsusmaa reisilt, millega olid väga rahule jäänud. Nemad tutvusid Vrsariga juba aasta tagasi, meie läksime aga sinna nüüd esimest korda. Linna pääseb üsna kiiresti ka kämpingust jalutades, kuid läksime seekord autoga, sest tahtsime suuremas poes käia. Vrsar on väike, idülliline ning väga maaliline. Alla mere äärde jääb küllaltki suur külalisjahtide sadam.
Keskaegne vanalinn asub künkal. Siesta ajal, mil me sinna saabusime, olid kenad, kitsad põiktänavad inimtühjad.
Käisime ka kirikut vaatamas. Kirikutorn on ehitatud Istriale tüüpilises Veneetsia stiilis.
Pärast linnas käimist mängisime neljakesi Scrabble`t. Hiljem valmistasime meie telgi juures koos vokirooga kanaliha ja köögiviljadega, ostsime selle jaoks päeval kõike vajalikku suurest marketist. Proovisime esimest korda ka baklažaani sisse panna, oli väga huvitav lisand värvi poolest, aga ka maitses hästi.
Teisipäev, 12. juuli
Juba eilsest peale käin mina keppidega kõndimas üksinda. Aivol olid juba enne varbavahed ära hõõrdunud, praegu olid need aga päris villis, nii et tossusid polnud võimalik jalga panna.
Täna mängisime jälle Scrabble`t, käisime koos ujumas ning vedelesime niisama. Õhtul käisime Ene ja Viljari juures söömas, nad pakkusid väga maitsvat paellat. Pärast õhtusööki käisime neljakesi jalutades Vrsari külalisjahtide sadamas. Nüüd oli see küll elu täis! Vanalinnale ja kirikutornile avanes alt ilus vaade.
Kolmapäev, 13. juuli
Tänane päev oli väga mitmekesine. Pärast hommikusööki sõitsime Aivoga Pazin`isse. Linn asutati 9. sajandil, ja see asub sügava, järsu kanjoni juures. Peamiseks vaatamisväärsuseks on siin keskaegne, 10. sajandil ehitatud jõuline kindlusloss.
Külastasime lossis asuvat kahte muuseumi, olime sees tükk aega, sest huvitavaid eksponaate oli väga palju. Oli ka põnevat ajaloolist fotomaterjali. Istrias on tänaseni hulgaliselt itaallastele kuuluvaid kinnistuid ja muud omandust. Kohe lossi kõrvalt pääseb kanjonisse, kus asub ka karstikoobas, Pazinska Jama. Koobas avastati 1896. aastal ja see pidi väga äge olema.
Piletineiu ütles kohe, et kahjuks on koobas suletud. Piletid võime ta käest ikka osta, sest lühikese looduserada saab pileti hinnaga läbi käia. Looduserada oli küll igavavõitu.
Pazini kanjon on kuulus sellest, et see inspireeris Jules Verne`t paigutama siia oma romaani tegevust. Peategelane, ungari krahv Mathias Sandorf, oli vangistuses Pazini linnuses ja põgenes sealt ära läbi kanjoni Limski fjordi juurde ja sealt Rovinj`i. Otsustasime ka lõunat Pazinis süüa ning istusimegi varsti ühe hotelli terrassil.
Mul oli alguses supp ja pärast tohutult maitsev trühvlipasta. Aivo söök oli tavalisem, liha ja friikartulid. Pärast sööki jalutasime veel, käisime ilusa valge kirikuhoone juures,
kuid see oli suletud. Üldkokkuvõttes meeldis Pazin meile väga.
Õhtul hakkas tuul tõusma, nii et meie tavapärane ujumine toimus väga suure lainetuse ajal. Me ei tahtnud seda aga vahele jätta, sest meie puhkus hakkas lõpule jõudma. Pärast ujumist läksime neljakesi sööma saarel asuvasse kalarestorani Batana. Ka see paik oli Enele ja Viljarile juba tuttav, nad käisid seal aasta tagasi. Meile Aivoga meeldis see samuti väga, toit oli väga maitsev ja teenindamine lausa suurepärane. Sõime kalasuppi, rannakarpe ja magustoiduks oli pannakotta. Vein oli ka mõnus, kohalik Istria valgevein.
Nii jõudiski kätte meie viimane õhtu siin enne kodusõitu. Nautisime tõesti igast hetkest selles maalilises mereäärses kämpingus. Päris enne magamaminekut käisime veel mere ääres kuupaistet vaatamas.
Neljapäev, 14. juuli
Hommikul ei õnnestunud meil enam ujuma minna, sest lainetus oli tõusnud veel kõrgemale. Pärast sööki pakkisime laagri kokku, ja jätsime sõpradega nägemiseni. Kodusõit algas umbes kella kümne paiku. Õhtuks saabusime õnnelikult ja ilma seiklusteta Kaumbergi Paradise Gardenisse.
Reede, 15. juuli
Hommikul jätkasime kodu poole sõitu, mis läks ladusalt üsna pikalt. Päris lõpus tekkis siiski probleeme. Nimelt oli tee Poolas umbes sada kilomeetrit enne Varssavit politsei poolt kinni pandud. Ümbersõidu võimalust ei tahtnud navigaator mitte kuidagi moodi aktsepteerida. Olime rampväsinud, kui lõpuks õhtul WOK kämpingusse jõudsime vähemalt kaks tundi hiljem, kui oli ette planeeritud. Mingisugusest rahulikust puhkuse viimase õhtu veetmisest polnud enam juttugi, sõime kibekähku ja läksime magama.
Laupäev, 16. juuli
Hommikul toimus äratus väga vara. Otsustasime teha kõik, mis meie võimuses, et õhtuks Tallinnasse viimasele laevale jõuda. See nõudis Aivolt väga keskendunud sõitu, söögipeatused olid meil ka minimaalsed.
Aga laevale me jõudsime! Autasustasime ennast sellega, et läksime rootsi lauda sööma. Pärast sööki jäime veel istuma ja lugema, kuni laev Helsingi sadamasse saabus. Jäime jälle kord oma puhkusereisiga väga rahule. Veel oli muidugi vaja järgmise aasta sõidumarsruut paika panna, nii et aastapikkune ootamine algaks.
