Barcelona, 7.-14. aprill 2012

Laupäev, 7. aprill

Alustasime päeva tavapärase suusasõiduga. Meie suusarada oli lausa hiilgavas korras kevadisest päevast hoolimata. Pärast hommikusööki käisime mu ema vaatamas ja talle nelke viimas 83-aasta sünnipäeva puhul. Seejärel pakkisime kokku veel viimased asjad. Finnairi lend Barcelonasse pidi startima kell 17.25. Lennujaama viis meid seekord Allan, ka Toomas oli kaasas. Poisikene magas küll kogu sõidu ajal. Oli väga tore, lapsed läksid ära alles siis, kui me juba turvakontrolli juures olime. Aega enne lendu oli koguni paar tundi, vantsisime poodides ilma soovita midagi osta ja seejärel lihtsalt istusime, lugesime ja vaatasime aknast välja.

Umbes kolm tundi kestev lennukisõit oli täitsa mõnus, ka Barcelona lennujaamas laabus kohvrite kättesaamine kiiresti. E-mailis oli juttu, et kohe pärast lennuki maandumist on väga tähtis hotelli helistada. Personalile pidi jääma aega ruumide kordasaamiseks (?). Aivo tuletas mulle selle seiga veel lennujaamas meelde, kuid ma ei viitsinud helistada, sest arvasin, et asi pole lõppude lõpuks nii oluline (pärast selgus, ei see oli oluline!!). Tegelikult tahtsime me rongiga lennujaamast kesklinna sõita, kuid nähes Aerobus`i platvormil juba ootamas ja muid reisijaid sinna sisse ronimas, oli ka meil asi klaar. Bussisõit kestis paarkümmend minutit, ning olime varsti Barcelona keskväljakul, Placa de Catalunya`l. Seejärel läks meil orienteerumiseks mõni hetk aega, olime aga siiski üsna varsti La Rambla alguspunktis, kust polnud meie hotellini eriti pikk maa jalgsi minna. 

Katsusime kohvreid, mis La Rambla kivisillutisel päris valjusti kolisesid, ohtrate turistide ja muu rahva vahelt turvaliselt veeretada. Varsti leidsime ka oma tänavaotsa, Carrer de l`Hospital, ning jätkasime matka. Meie hotell asus El Raval linnaosas. Varem oli kogu sellel linnaosal halva maine pitser peal, praegu pidi see siiski oluliselt puhtam olema. Läksime pimedas isegi paar korda õigest uksest mööda, sest ei osanud me arvata, et üks hotelliuks ka selline välja näha võib … See oli kitsas ja inetult tume, rohkem punkri kui hotelli ukse moodi. Ka asus miniatuurne hotellisilt täiesti märkamatult hoopis uksesüvendi küljes. Uks oli muidugi ka lukus, kõrgel ukse kohal olevast aknast paistis vastu täielik pimedus, ei mingit elu kuskil. Nüüd ei jäänud muud kui helistada, ning kohe vastanud mees tahtis otsemaid teada, miks pole talle varem helistatud. Nüüd minevat kakskümmend minutit ja seejärel tuleb Natali –nimeline tüdruk meid vastu võtma. Seisime nagu kaks tola kohvritega oma punkriukse ees. Tagatipuks oli meil ka tohutu nälg, sest lennukis pakutud võileib oli juba ammu ära seeditud. Broneerisin meile kodus neti kaudu õhtusöögilaua lähedal asuvas restoranis, kuid nüüd oli meie aeg juba mööda minemas. Oli päris selge, et see kena saabumisõhtusöök tuli ära unustada.

Natalil läks meie ärapäästmiseks tunduvalt rohkem aega, kui lubatud kakskümmend minutit, kuid tema saabumine tundus taevaõnnistusena. Ta vabandas ning ütles, et oli tohutu liiklusummik. Seestpoolt oli maja meie üllatuseks hoopiski viisakama väljanägemisega, ka lift töötas. Lõpuks olime õnnelikult omas toas, või õigemini korteris, kus oli meie kasutuses elutoale lisaks koguni kaks magamistuba. Paks, raske uks ja selle lukusüsteem seostus jälle kord punkriga, sest võtit pidi keerama viis korda! Suurimat tähelepanu pälvis meie korteri tohutult pikk elu- ja magamistuba ühendav koridor, kus leidis ühtlasi aset ka köögivarustus. Aivo mõõtis sammudega meie koridori pikkuseks 20 meetrit! Enne magamaminekut läksime veel natukeseks välja, sest tahtsime hommikukohvi jaoks piima ja veidi suupoolist osta. Meie hotelli juurest kulges mere suunas laiem puiestee, Rambla de Raval, läksime seda mööda. Tegime väikeses Spar`is oma sisseostud ning läksime tagasi hotelli, natuke sööma ja seejärel magama.

Pühapäev, 8. aprill

Hommikul, lihavõttepühal, säras päike. See rõõmus asjaolu aitas tublisti kaasa eelmise õhtu väikese pahanduse mahaunustamisele. Täna tahtsime tutvuda vanalinnaga, eeskätt gooti linnaosaga, ka sellepärast, et see asus lähedal. Alles esmaspäeval mõtlesime osta Barcelona Card`id viieks päevaks, mis võimaldaksid muu seas metroo piiramatu kasutamise. Hommikusöögiga valmis saanud, olime varsti väljas juba tuttavaks saanud Rambla de Raval puiesteel.

Kõrgete datlipalmide alumiste oksade vahele olid rohelised, päikese käes sätendavad papagoid pesi ehitanud, vaatasime, kuidas linnud sisse-välja sebisid. Muidu poleks me osanud neid sealt pilguga otsida, kuid vali linnusirin reetis nad ära. Kõigepealt tahtsime ServiCaixa pangaautomaadist oma kontserdipiletid kätte saada. Ostsin juba kodus, netis, Mozarti Requiem`i piletid Palau de la Musica Catalana kuulsa muusikapalee kontserdile, mis pidi toimuma täna kell 21. Jäi mulje, et piletid tulevad masinast ülimalt lihtsalt välja, kuid varsti selgus, et polnud see kaugeltki nõnda. Muud kui katalaanikeelset juhendit ei õnnestunud meil ka välja klikkida. Vahepeal jõudsime La Ramblale, nüüd siis esmakordselt päevavalguses. 

Kõrgete plaatanipuudega ääristatud Barcelona kuulsal, laial kõnniteel oli hetkel märksa vähem inimesi, kui eelmisel õhtul. Oli mõnus märgata, et kevad oli siin juba silmnähtavalt jõudu kogunud. Puude õrnrohelised lehed kahisesid kergelt tuule käes. Ramblalt tulime tuviderohkele Placa de Catalunya`le.

Käisime ka turistiinfost oma piletite asjus abi palumas, kuid kasutult. Paar kohalikku noort, kes samuti ServiCaixa automaadi juures asjastasid, polnud ka võimelised meid aitama, lisaks ei rääkinud nad inglise keelt. Selle piletitega tobeda seikluse peale kulus meil kokkuvõttes paar tundi, sest käisime ka teatrihoonest neid ilma tulemusteta küsimas. Lõpuks ütles üks teatri piletikassaneiu, et saame piletid kätte tund enne etenduse algust, st. kell 20, muusikapalee infoletist. Otsustasime, et seega on piletiteema täiesti ammendatud. Palau de la Musica Catalana on äärmiselt ilus hoone, selle loojaks oli üks kuulsamaid modernismi stiili esindajaid, Barcelonast pärit arhitekt Lluis Domenech i Muntaner.

Palee valmis 1908. aastal ja seda laiendati 1989. a. See kanti täiesti õigustatult UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Rohkearvulised modernismistiili esindavad arhitektuuri suurteosed kuuluvad kahtlemata Barcelona tähtsaimate trumpide hulka. Modernismi iseloomustavad ebasümmeetria, ümarad kujud, mosaiigid, mitmekülgne värvide kasutamine ning looduslähedus. Keraamikale, puidule ja telliskividele lisaks  kasutati palju ka klaasi ja metalli, näiteks lamineeritud rauda.

Järgmiseks läksime vaatama Barcelona suurimat kirikut, 13. sajandi lõpuaastatel alustatud gooti stiilis katedraali. 

Teadsime, et pühapäeviti tantsitakse keskpäeval katedraali ees asuval väljakul Kataloonia rahvustantsu sardana`t. Mõnusat orkestrimuusikat kuulsime juba eemalt. Heatujulisi pealtvaatajaid oli platsil väga palju. Ringis tantsivaid, enamalt jaolt eakamaid inimesi oli samuti rohkesti, ja neid tuli kogu aeg juurde. Oli tore elamus nende tantsu vaadata, sammudevoorud polnud eriti keerulised.

Liikusime edasi katedraali taga asuvale Placa del Rei`le ehk Kuningaväljakule. Kuningapaar Ferdinand ja Isabella võtsid sellel väljakul paiknevas Palau Reial Major palees pidulikult vastu Kolumbuse, kes tuli 1493. aastal tagasi oma triumfaalselt, esimeselt Atlandi merereisilt.

Läksime mööda huvitavast hoonest, mis toodi paigale ühe kivi kaupa kõrval asuvalt Via Laietana tänavalt. Nüüd peab majas korterit Barcelona ajaloomuuseum, ja selle all leidub varemeid Rooma aegsest Barcelonast ehk Barcinost. Järgmiseks jõudsime Placa de Sant Jaume väljakule. Tegemist on Barcelona vanima väljakuga, kust on valitsejad alati rahvast juhtinud, seda juba Rooma ajast saadik. Kahel pool vana Rooma foorumit kõrguvad nüüd linnavalitsuse ja Kataloonia valitsuse hooned, Ajuntament ja Generalitat.

Placa Reial oli rahvast paksult täis, suurim osa veetis aega restoranide terrassidel mõnuledes. Meie vaatasime Les Tres Gracies kena purskkaevu ja kahte Antoni Gaudí poolt projekteeritud tänavavalgustit, ning jätkasime jalutuskäiku. Gaudí oli katalaani arhitekt ja Kataloonia modernismi tähtsaim esindaja. Ta töötas peamiselt oma kodulinnas Barcelonas, kus asuvadki tema tähtsaimad ja kuulsaimad arhitektuuriteosed. 

 

Lõunat käisime söömas Santa Caterina kaubahallis paiknevas restoranis. Enne kontserdile minekut läksime hotelli, sest ma tahtsin riideid vahetada. Koduteel uurisime veidi meie tänaval asuvaid väikesi toidukaupluseid. Neid oli siin hulgaliselt, ja praktiliselt kõigis oli leti taga üksnes Aasia päritoluga mehi. Saime vajalikud sisseostud sooritatud. Hiljem hotellist uuesti välja saanud, käisime niisamuti meie tänaval asuva antiikse haigla, Antic Hospital de la Santa Creu, väikeses, ilusas aias. Haigla asemel leidub siit nüüd raamatukogu ning noorte kunstnike ateljeesid. Seejärel jõudsime jällegi La Ramblale, kuid seekord läksime esimest korda mere äärde tutvumaks vana sadama ehk Port Vell`ga. Mere ääres kõrgub esinduslik Kolumbuse ausammas, mis valmis 1888. aasta maailmanäituse ajaks.

Õhtu oli väga mõnus. Tähelepanu köitis kena, nelja torniga sadamahoone. 

Tegime õhtuse päikese soojuses meeldiva jalutuskäigu sadamas, vaated olid nagu postkaardilt. 

Kõndisime seejärel veidi aega mööda rannapromenaadi karget Vahemere õhku mõnuga sisse hingates. Lõpuks jõudsime muusikapalee juurde. Hoone fassaad oli valgustatuna ehk veel ilusam, kui päeval.

 Läksime sisse ja ennäe imet, kontserdipiletid olid meil hetke pärast käes. Tundub, et Palau de la Musica Catalana sisemise interjööri ilu on võimatu sõnadesse panna, seda peab igaüks ise nägema!

Ka kontsert oli lausa suurepärane, Mozartit interpreteeris Venemaalt külalisetendustele saabunud Nižni Novgorodi orkester ja koor. Vaimustatud publikum kutsus esinejaid kord-korralt lavale tagasi. Nad esitasid päris lõpus imeilusa venekeelse laulu. Pärast kontserti läksime sööma Barcelona kuulsaimasse, 1897. aastal avatud Els Quatre Gats kõrtsi. Hoone projekteeris arhitekt Josep Puig i Cadafalch. Siin korraldas noor Picasso oma esimese näituse. 17-aastasena tegi ta restorani menüüraamatule tiitellehe, mida ka tänapäeval näha saab.

Kõrtsi tähtsaimate püsiklientide hulka kuulusid Picassole lisaks ka Miro ja Gaudí. Seintel saab näha plakatikunstniku Ramon Casas`i töid, mis meenutavad Toulouse-Lautrec`i stiili. Ammuse traditsiooni päraselt mängis restoranis ka täna üks vanem härra klaverit. Üldine miljöö oli väga mõnus ja lõõgastav, ka söök ja teenindamine olid heatasemelised. Tellisime pudeli Cava`t, minule kana ja Aivole kala. Magustoiduks tellisime Kataloonia traditsionaalset desserti, crema catalana`t. Kell oli 1.20, kui me äärmiselt rahulolevana kodu poole minema hakkasime. Ühel tänaval nägime suurt õhutermomeetrit, see näitas 15 soojakraadi.

Esmaspäev, 9. aprill

Täna hommikul käisime esimeseks vaatamas Gaudí Palau Güelli, see asus päris meie hotelli lähedal. Gaudí projekteeris selle palee oma sõbra ja metseeni, töösturi Eusebi Güelli koduks. 

Nägime tänavalt hoone kahekümnest omapärasest korstnast ainult mõnda. Kõik korstnad on väidetavalt erisugused, leidub muu hulgas püramiidi- ja merikarbikujulisi. 

Järgmiseks ostsime Barcelona kaardid ja sõitsime kohe metrooga triumfikaare juurde. Punastest telliskividest ehitis sümboliseeris 1888. aasta maailmanäituse sissepääsu.

Triumfikaare juurest kõndisime Barcelonas väga populaarsesse Ciutadella parki. 18. sajandil ehitas Hispaania kuningas siia kindluse. Pargiks muudeti see 1888. aasta maailmanäituse jaoks. Kenas Domenech i Muntaner`i Castell dels Tres Dragons`is asub nüüd zooloogiamuuseum.

Pargis asub Hispaania suurimate hulka kuuluv üle sajaaastane loomaaed, meie sinna siiski ei läinud. Park on tõesti kena ja hästi hooldatud, leidub nii palme kui pardiperedega tiik. Väga ilus on pargi purskkaev, Gran Cascada, mille projekteerijat, Josep Fontsere`t, aitas ka Gaudí, kes oli tollal alles noor arhitektuuritudeng. Päev oli soe, tänu sellele oli meie jalutuskäik pargis ülimalt mõnus.

Pargist väljunud ja veel kord triumfikaarest möödunud, tundsime selle võrra janu, et otsustasime ühe baari terrassil õlut juua. Seejuures selgus ka mulle, et kohalik Estrella Damm õlu on tegelikult täitsa hea jook. Järgmiseks oli meil plaanis La Sargada Familia kirik, mis oli Gaudí tähtsaim ning kuulsaim teos ja mida tuntakse praegu kogu maailmas Barcelona sümbolina. 1884. aastast kuni oma surmani, kokku 43 aastat, tegeles Gaudí kiriku projekteerimisega. Viimased 15 aastat oma elust pühendas ta ainult sellele, ta elas kirikus ja on sinna ka maetud. La Sagrada Familia ei ole aga siiamaani valmis saanud. Pärast Gaudí surma jätkasid tema tööd mitmed arhitektid, kuid projekti elluviimist on aeglustanud nii raha puudus kui ka ebakindlus suure meistri esialgse mõtte tabamises: nimelt hävisid Gaudí originaaljoonised Hispaania kodusõja käigus.

Metroost väljunud, olimegi järsku kuulsa monumendi ees. Kassa järjekord lookles pikalt-pikalt ja keeras mitu korda, enne kui me selle sabaotsa jõudsime. Umbes kahekümne minuti pärast saime aga juba võimaluse seda arhitektuuri suurteost imetleda. Esimene mulje oli, et arvatavasti pole midagi selletaolist kuskil mujal maailmas olemas! Tegemist on täiesti unikaalse tööga. Nii väljast- kui ka seestpoolt jätab kirik vaatajale vapustava mulje.

Sellele võimsale katoliku usu templile on plaanitud kokku kaksteist torni vastavalt apostlite arvule, ka need pole veel kõik valmis ehitatud. Nendele lisaks kõrguvad esiplaanil neli evangelistidele pühendatud torni. On plaanis ehitada veel keskele kõige kõrgem, 170-meetriline Jeesust sümboliseeriv torn. Hoone sisaldab palju sümboolikat ja on täis väikeseid värvikaid detaile.

Lõpuks külastasime veel kiriku muuseumi, kus eksponeeritakse ehitamise eri etappe ja konstruktsioonide makette, oli huvitav. Kiriku torni ei hakanud me ronima, hiljem kahetsesin ma selle vahelejätmist. Pärast kirikuga tutvumist läksime sööma hilist lõunat. Valisime vanalinnas asuva Senyor Parellada restorani, mis osutus ka teiste näljaste valikuks: pidime ootama järjekorras peaaegu pool tundi, enne kui laud vabanes. Söök oli aga tohutult maitsev, mul oli suurepärane kohalik paella.

Õhtuks olid meil juba eelmisel päeval broneeritud pääsmed flamenko šõule koos sellele eelneva bufeeõhtusöögiga Ramblal asuvas, tuntud El Tablao Flamenco Cordobes klubis. Söögi algus oli kell 20.30 ja esitus pidi algama kell 22. Läksime hotellist aegsasti välja ja otsustasime teha korraliku jalutuskäigu mere ääres. Ilusas Palau del Mar`is asub praegu Kataloonia ajaloomuuseum. Varem oli siin sadama keskladu. 

Lagunenud sadama- ja dokipiirkond korrastati tänu olümpiamängudele 1992. aastal. Pilku köidavad Frank Gehry Kuldkala ja selle mõlemal pool Barcelona kõrgeimad pilvelõhkujad Arts (154 m) ja Mapfre (157 m).

Seekord oli meil piisavalt aega Vahemere imelist hõngust tunda, nautisime seda täie rinnaga.

Flamenko on Andaluusia päritoluga muusika- ja tantsustiil. Esitus oli nii vapustavalt võimas, et arvestasime mõlemad selle kogu meie Barcelona nädala kindlaks kõrgpunktiks. Saime ka parimad kohad, istusime esimeses reas otse näitelava ees. Tänu sellele olid meil näha esinejate kõik väljendusrikkad näoilmed.

Enne magamaminekut tegime veel pikema jalutuskäigu omas linnaosas. Üheks ajendiks oli edendada rikkalike bufeeandide äraseedimist.

Teisipäev, 10. aprill

Hommikul tegime esimese tutvuse La Boqueria`ga, ühe Euroopa kuulsaimate hulka kuuluva turuhalliga, mis asub meie hotellist vaid mõne tänavakvartali kaugusel. Tegemist on gurmaani tõelise paradiisiga! Rikkalikelt lettidelt ei puudu praktiliselt miskit, millele köögis kasutust leiaks. Praegune metallist hall on ehitatud 1840-aastatel, kuid turuplats asus siin juba 13. sajandil.

Tänase päeva tahtsime pühendada Gaudí ja modernismi Barcelonale. Sõitsime kõigepealt metrooga L`Eixample linnaossa, kus asub suurim jagu modernismistiilis hooneid. Parima ülevaate nendest saab Passeig de Gracia tänaval. Siin koosneb terve kvartal kolme tähtsaima modernismi esindaja suurepärastest arhitektuuritöödest. Tänu nende omavahelisele kokkusobimatusele kutsutakse seda hooneterivi vastuolude kvartaliks. Domenech i Muntaner`i Casa Lleo Morera võitis 1906. a. linna arhitektuuri auhinna. Kahjuks ei lasta sinna sisse, sest tegemist on eraomandiga.

Casa Amatller kuulub Josep Puig i Cadafalch`i teoste hulka. Selle tellis arhitektilt šokolaaditööstur Antoni Amatller.

Kolmest hoonest kõige ilusam on siiski Gaudí Casa Batllo, mis väljendab meistri meelekujutust taevariigist. Pastelsetes toonides seinad ja rõdude ümarad kujud jätavadki võimsa mulje. Hoone katus meenutab lebavat draakonit.

Sees oleksime ka võinud käia, külastajaid oli rohkesti. Arvasime ikkagi, et uurime üksikasjalikumalt hoopis Gaudí Casa Mila, kuhu kehtis samuti sissemaks. Enne seda vaatasime põgusalt Barcelona modernismi esimeste teoste hulka kuuluva Domenech i Muntaner`i Fundacio Antoni Tapies hoone, kus asub praegu selle kuulsa sürrealisti ja ekspressionisti muuseum.

Casa Mila ehk La Pedrera valmis 1912. aastal ja kuulub kahtlemata Gaudí tippteoste hulka, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Kõige tugevama mulje jätavad hoone rohkearvulised inimkujukorstnad.

Katusel piisavalt korstnaid uurinud, käisime tubades. Ka sisekujundus oli väga põnev. Köögis pakkus huvi autoklaav ja hakklihamasin. Vannitoas ilutses väikese kapi küljes klaasist sooleloputusanum koos vooliku ja oma vanniga. Perenaise töötoas äratas huvi mitme triikrauaga nende kuumaks ajamiseks ettenähtud spetsiaalne ahi. Ka hobidetuba oli haarav, siin nõjatusid ühele seinale suusad ja teisele jahimehe püss, unustamata muud jahivarustust riiulitel. Järgmiseks käisime vaatamas Puig i Cadafalch`i Palau Baro de Quadras paleed, kus paikneb praegu Aasia kultuurikeskus. Hoone väljendab gootikat modernismi vaimus.

Seejärel vaatasime üle Gaudí tema nooruseaastatel valminud Casa Vicens`i, mida peetakse Barcelona esimeseks modernismistiilis hooneks. Maja, mis oli mõeldud keraamikatöösturi suvilaks, väljendab araabia eksootikat. Seinu katavad õrnilusate lilledega keraamikaplaadid.

Järgmiseks suundusime Carmel mäel asuvasse Güelli parki. Sõitsime alguses metrooga ja läksime seejärel liikuvatest treppidest üles pargivärava juurde. Tegelikult plaaneris Gaudí siia päris uut linnaosa, omapärast aedlinna. Projekt ebaõnnestus, sest Barcelona elanikud ei osanud suure, oma ajast eespool kulgeva arhitekti vaimuvälgatust hinnata. Vaid kaks hoonet saadi valmis, ühes nendest elas Gaudí ise. Selles kenas, roosas majas, mille projekteeris arhitekti õpilane, asub nüüd Gaudí muuseum.

Gaudí tahtis ehitada parki oma kabeli, kuid ka seda plaani pole ellu viidud. Kohal seisab praeguseni kividest küngas, mille kõrgeima punkti märgib rist.

Pargis asub lisaks kaubahalliks mõeldud saja samba saal ja sellest ülalpool toega ümbritsetud terrass. See toredate mosaiigiornamentidega kaetud tugi funktsioneerib ühtlasi pika, lohemaokujulise, ümber kogu terrassi kulgeva pingi seljatoena. Toe profiili tegi Gaudí inimselja kõverusele vastavaks.

Park on äärmiselt harmooniline ja sulab loodusega kokku. Väga huvitavad on näiteks palmide tüvesid imiteerivad sambad.

Täitsa armsad on muinasjutulisi piparkoogimajakesi meenutavad kaks paviljoni pargi peasissepääsu juures.

Peatrepi alumisel mademel lebab Gaudí lemmik tegelaskuju draakon, ning keskmist trepimadet ehib Kataloonia neljatriibulise lipu ja maopeaga medaljon.

Pargi suure mõnuga läbi kõndinud, läksime jälle metrooga koju. Hetkel, kui pargist lahkusime, hakkas vihma sadama, õnneks aga mitte varem! Koduteel astusime sisse Ramblal asuvasse suurde Carrefour marketisse. Tegime palju sisseoste, ostsime ka koju viimiseks veini, cava`t ning šokolaadi. Õhtul käisime Placa de Catalunya`l asuvas suures Corte Ingles kaubamajas, sest mul oli vaja lapselastele Toomasele ja Emmile peoriideid osta. Lõpuks olid meil kõik vajalikud asjad käes, kuigi Aivo oli selleks ajaks juba täiesti ära närtsinud. Kodus poleks ma teda loomulikult selliste ostude tegemiseks kaasa võtnud.

Kolmapäev, 11. aprill

Hommik oli imeilus, taevas polnud ainsatki pilve. See oli ka terve nädala kõige soojem päev. Päevaplaanis oli meil Montjuïc`i mägi. Sõitsime metrooga Placa d`Espanya`le. Väljakul hakkas esimeseks silma Barcelona vana härjavõitlusareen. Selles kenas, punases hoones asub praegu, pärast remonti, ostukeskus.

Placa d`Espanya funktsioneeris 1929. aasta maailmanäituse sissepääsuna. Keset väljakut kõrgub kena purskkaev, mille loojaks oli Gaudí õpilane Josep Maria Jujol, kes osales koos meistriga ka Güelli pargi projekti.

Font Magica purskkaev ehitati samuti maailmanäituse jaoks ja tollal oli see väga hiilgav. Ka praegu toimuvad muljetavaldavad purskkaevu valguse- ja muusikašõud. Kuna aprillis leiavad need aset vaid reede ja laupäeva õhtutel, jäime vaatemängust ilma. Mittetöötavat purskkaevu oli siusa raske märgata. Hakkasime Montjuïc`i mäele tõusma, esimeseks tahtsime vaatama minna künkal asuvat Kataloonia rahvuslikku kunstimuuseumi. See on paigutatud Palau Nacional paleesse, mis näeb tänu oma kõrgele asukohale väga imposantne välja.

Muuseumi külastasime Barcelona kaardiga päris tasuta. Eri ajastute maalikunsti saab siin vaadata kindlasti mitu tundi, sest kollektsioon on väga mitmekesine. Renessansi osakonnas hakkas silma Tiziani Naine peegliga maal. Imestasin, sest teadsin, et teos asub Louvre`s, Pariisis. Uurisin asja lähemalt, ning selgus, et tegemist on ühe hästi tehtud Tiziani koopiaga. Muuseumist väljunud, imetlesime selle eest avanevat ilusat linnavaadet. Ülevalt oli ka mittetöötav Font Magica purskkaev hästi näha.

Mina käisin veel (Aivo jättis selle otsustavalt vahele kuuldes sissepääsupileti hinda) veidi allpool pargis asuvas, 1929. aasta maailmanäituse Saksamaa paviljonis, mille projekteeris saksa arhitekt Ludwig Mies van der Rohe. Ta kasutas selles töös avatud põhiplaani, lihtsaid vorme ning väärtuslikke ehitusmaterjale. Paviljon kuulus tookord esimeste moderni arhitektuuri esindajate hulka Barcelonas.

Lõunasöögiks võtsime seekord hotellist kaasa salatilehtede ja singiga leibu ning mõned tomatid, ostsime lisaks kaks topsi kakaod. Istusime seejärel pingile ja süües mõnulesime päikese käes. Ilm oli tõesti väga ilus, kuigi äärmiselt tuuline. Tuul viis kahjuks mu topsi, kus oli veel tublisti jooki, minema ja paiskas selle tiiki. Pärast söögipausi jalutasime veel pargis.

Seejärel suundusime Poble Espanyol`i ehk Hispaania küla vaatama. Tegemist on omapärase vabaõhumuuseumiga, kus tutvustatakse Hispaania eri maakondade ehituskunsti: muude hulgas Avila keskaegset linnamüüri, Kastiilia plaza mayor`it, Andaluusia kirikut ning Aragoni elumaju.

Kuigi kompleks on ebaehtne ja on püstitatud nimelt turistide jaoks, meeldis meile see küla väga.

Eriti haaras kaasa kitsaste tänavate idülliline atmosfäär ning keskaegsete väljakute võluv hõngus.

Järgmiseks läksime vaatama 1992. aasta olümpiamängude jaoks ehitatud staadioni.

Samal ajal kerkis siia ka Sant Jordi spordi- ja kontserdisaal. Nende kõrval kõrgub taeva taustal futuristlik telekommunikatsioonitorn, mille ümarale alusele peegelduv vari moodustab päikesekellaseierit. Siinsamas asub ja spordi- ja olümpiamängudemuuseum, meil jäi see kahe silma vahele, kindlasti oleks see huvi pakkunud.

Järgmiseks läksin mina Joan Miro muuseumi, Aivo jättis selle otsustavalt vahele. Tegemist on Barcelona oma kuulsa kasvandikuga, sürrealismi esindajaga. Pidin nentima, et ka ise vaatasin Miro loomingut rohkem uudishimu pärast ja üldhariduslikul motiivil.

Montjuïc`i mäel asub Barcelona sadama kohal 170 meetri kõrgusel 18. sajandil ehitatud kindlus. Linnus funktsioneeris 1960. aastani sõjaväevanglana, Hispaania kodusõja ajal piinati ja tapeti siin inimesi. Hiljem asus siin sõjamuuseum, see suleti aastal 2009. Tänapäeval korraldatakse kindluses näitusi ja viiakse läbi õpetust. Hakkasime järgmiseks ilusat pargiteed mööda kindluse juurde tõusma, et ülevalt avanevaid võimsaid maastikke vaadata.

Enne päris tippu jõudmist tegime õllejoomisepeatuse, sest pikk mäkketõus võttis ikka veidi nõrgaks küll. Kruusitäis Esrella Damm õlut andis tublisti jõudu matka lõpuni viimiseks. Künka haripunktist avanes tõepoolest suurepärane panoraam.

Tagasitee alla oli muidugi väga hõlbus, ja teekonna lõpuosa sõitsime hoopis köisraudteerongiga. Seejärel veel paar peatust metrooga ja olimegi juba kodus. Otsustasime süüa õhtust hotellis, sest meil oli veel piisavalt toidukraami. Õhtul käisime veel kord vanas sadamas jalutamas. Aivo tegi pimedas suurepäraseid pilte.

Neljapäev, 12. aprill

Hommikusöögiks oli meil praetud mune tomati- ja salatisibulalõikudega, mahla ning kohvi. 

Hotellist väljunud, käisime kõigepealt Boqueria turuhallis, sest tahtsime ohtrast ja mitmekesisest kaubast veel kord pilku nuumata. 

Tänane päev oli vihmane. Plaanis oli kesklinnast üsna kaugel asuvat Pedralbes`i kloostrit külastada. Reisijuht soovitas sõita kohale bussiga, kuid me ei leidnud selle peatust. Otsustasime metroo kasuks, kuigi metroojaamast pidime kõndima veel tükk maad. Teel möödusime Finca Güell talukohast, mille Gaudí restaureeris oma sõbra palvel 1884. aastal. Ka siit leidub metallist aia küljes üks vahti pidav draakon.

Kataloonia gooti stiilis nunnakloostri, Monestir de Pedralbes`i asutas 1326. aastal kuningas Jaume II abikaasa, kuninganna Elisenda. 

Hiljem ehitati nunnadele uus klooster, ja vanasse avati huvitav muuseum. Uudistasime kööki, söögiruumi ja tillukesi, askeete magamiskambreid. Inimesi oli kohal vähe, vahetevahel tundus, et oleme täitsa omaette. Muuseumis asub lisaks keskaegne maalikunstikogu. Käisime ka kloostri kirikus, kuhu on kuninganna Elisenda maetud. Kloostri siseõu on äärmiselt vaikne. Kolmekorruseline sammaskäik kuulub Kataloonia gooti stiili musternäidiste hulka.

Pärast kloostris ringi vaatamist asusime jälle teele, nüüd oli eesmärgiks tutvumine Tibidabo mäega. Vahepeal tekkis meil juba nälg. Otsustasime mingis söögikohas menu del dia ära proovida. Tegemist on suhteliselt odava lõunasöögi valmis kokkupanekuga. Variante leidub paar-kolm. Söök oli täitsa maitsev, kuid söögikoht ise näis üsna räpane välja. Perenaine rääkis lisaks ainult katalaani keelt. Sain lõppude lõpuks meile söögi ja joogi itaalia keeles tellitud.

Tibidabo on Barcelonat ümbritseva Collserola mäestiku kõrgeim, 532-meetriline tipp. Seoses Tibidabo urbaniseerumisega 19. sajandi lõpul tekkis mäe jalamile rahulik, täis luksussuvilaid linnaosa. Suvilad on juba üle sajaaastased, ja suurimas osas neist paiknevad praegu suursaatkonnad ja restoranid.

Üles mäkke sõitsime köisraudteerongiga. Uuesti hakkas vihma sadama. See asjaolu rikkus osaliselt meie Tibidabol käimise, sest vapustavad vaated, mis väidetavalt ülevalt avanevad, mattusid nüüd täielikult halli uduvinesse. Tibidabol on tegelikult kaks vaatamisväärsust, kirik ja lõbustuspark. Sagrat Cor ehk Püha Südame kirik, mille ehitamine alustati 1902. aastal, meenutab nii välimuselt kui asutamisidee poolest Pariisi Sacré-Cœuri kirikut.

Kiriku interjöör on küllalt dekoratiivne.

Lõbustuspark, mis asutati 1900. a., on kogu Hispaania vanim ja funktsioneerib ikka veel. Park on ka väga populaarne, kuid nüüd vihmasajus oli see hoopiski suletud.

Õhtul käisime söömas ühes Rambla de Catalunya`l asuvas kenas, suisa suurepärases restoranis.

Reede, 13. aprill

Kätte jõudis viimane täispäev Barcelonas, sest laupäeval pidime juba hommikul lennujaama sõitma. Arutasime omavahel, et tegelikult oleks mõttekam juba päev varem koju minna, sest tähtsaimad vaatamisväärsused olid meil nähtud. Pidasime plaani, ja otsustasime mõnda Barcelona kaardi hinna sisse kuuluvat muuseumi külastada. Esimeseks valisime Cosmocaixa teadusmuuseumi. See on tohutult suur, tutvusime põgusalt optika, mehaanika ning astronoomia osakondadega. Uudistasime meteoriiditükki ja fossiile. Muuseum oli täis elu tänu rohketele kooliõpilaste rühmadele. Suurima elamuse pakkus kahtlemata muuseumi vihmamets oma tõetruult imiteeritud ilmastiku, kõrgete puude ja liaanidega. Aivo sai hädavaevu ühe pildi võtta, kui fotoaparaadi objektiiv juba higiseks muutus. 

Järgmiseks suundusime šokolaadimuuseumi, mis asub endises kloostris. Lühifilm jutustab šokolaadi päritolust ning selle tootmise arenguetappidest. Selgus, et Hispaania sõjavägi kasutas varem šokolaadijooki lahingu ajal stimulandina.

Hospital de la Santa Creu i de Sant Pau modernismi stiilis haigla projekteeris Lluis Domenech i Muntaner. Arhitekt soovis, et lisaks arstidele raviks patsiente ka hiiglasliku hoone ilu. Haigla, mis kuulub tänapäeval tähtsate turismiobjektide hulka, on tõesti muljet avaldav.

Lõunaks sõime pitsat kenas itaalia pitsarestoranis. Kuna Kolumbuse ausamba tipus käimine oli ka Barcelona kaardiga tasuta, jäime järjekorda seisma. Paarkümmend minutit üsna tüütut ootamist ja seejärel täis tuubitud liftis piina kompenseerisid siiski võimsad vaated sadamale ning Ramblale. Tasus ikka ära.

Õhtusöögile, mis oli siis viimane Barcelonas, suundusime kreeka restorani, La Taberna Griega`sse. Saabusime paar minutit enne kaheksat ehk restorani õhtust avamist, ja olime kaua ainsad kliendid. Kohalikke inimesi hakkas tulema alles umbes kella kümne ajal. Sõime nautides ja pikaldaselt, nii et õhtu jooksul kulus meil suisa kaks pudelit Cava`t. Mul oli äärmiselt hõrk mousakas ja Aivol kebabliha. 

Laupäev, 14. aprill

Hommikul pakkisime asjad kokku ning kõndisime kohvreid enda järel vedades Placa de Catalunya`le, kus ootas juba ees tuttav lennujaama buss. Lennujaamas olime hästi varakult. Ma sõin ühes kohvikus jogurtit ning jõin kakaot, sest hotellis polnud mul söögiisu ja Aivo sõi hommikusööki üksi. Ta sõi siiski mu seltsis magusa saia ja nentis seejärel, et pärast sööki olin ma silmnähtavalt lõbusamaks muutunud. Ootasime lennukit ja vaatasime arvutilt filmi. Lend laabus probleemideta. Seekord ei istunud me aga kõrvuti, vaid läbikäigu mõlemal pool. Helsingis tuli Allan Toomasega jällegi meile autoga vastu. Jäime oma Barcelona reisiga väga-väga rahule.