Torni jõudmiseks pidi veel kiirliftiga üles sõitma. Nüüd märkasime, kuidas ka kõige väiksem füüsiline pingutus hingeldama pani. Panoraam tornist oli väga võimas, olid näha kõik kohalikud kõrgemad mäed. Meil vedas väga ilmaga. Uhke, üleni lumine Mont Blanc säras teravalt päikese käes. Aivo tõdes, et see on kindlasti üks meie tänavuse reisi kõrgpunkte! Siin üleval oli veel väga palju lund. Vaatasime huviga, kuidas mägironijad ennast Euroopa kõige kõrgema (välja arvatud Elbrus) tipu - 4807 m - vallutamiseks valmis seadsid. Kinnitati jäänaasklid saabaste külge, turvaköied ja -konksud vööle, määriti päikesekreemi näole. Üks mägironijate telklaager oli lume taustal hästi näha.
Sõitsime tagasi allapoole vaid ühe köisraudtee võrra, see tähendab umbes 2300-2400 meetrini, ning matkasime väikese sinise alpijärve äärde. Järve äärest ronisime selle võrra ülespoole, et saime piknikut üksinduses pidada. Keetsime piiritusepliidiga suppi ja kohvi, juustuleivad olid meil ka kaasas.
Pärast sööki läksime matkama allapoole Chamonisse. Kohale jõudmiseks läks meil umbes kaks tundi, pidev langus võttis lõpuks põlved täitsa nõrgaks. Aga loodus oli ümberringi väga ilus! Saime kõndida täitsa omaette (ainult päris lõpus tuli vastu mees, kes vaeseke oli prillid kuhugi ära kaotanud ja nüüd juba poolhämaras neid otsima läks), nii et olime rahul, et selle matka ära tegime.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti