Neljäpäeval käisime kuulsas parfüümilinnas Grasses, kus ma sain väga peene Fragonardi lõhnaõli, parfum Ile d`amour` i, mille 30 milliliitrit maksis 35 eurot. Mulle endale meeldis rohkem Diamont-nimeline, kuid ostsime siiski Aivo soovituse järgi. Grasses külastasime ka katedraali, kus seintel on õige mitu Rubensi maali.
Siis käisime Cannes`is. Tulime mere äärde Palais des Festivals`i juurest, uurisime kinostaaride käejälgi (pildistasime Sharon Stone`le kuuluvad) ja käisime ujumas. Vesi oli prahisevõitu, aga siiski väga mõnus ja soe. Siis kõndisime palmidega ääristatud Boulevard de la Croisette`l ja uudistasime muu seas luksushotell Carltoni imposantset mereäärset fassaadi.
Reedel käisime kõigepealt Monacos. Juba parkimismajja sõites nägime mitu Rolls Royce`i, hiljem ka Ferrarisid ja väga uhkeid mersusid. Kui parklast liftiga tänavale tõusime, sattusime otse Monte Carlo Grand Casino ees asuvasse väga ilusasse, hästi hoolitsetud aeda.
Hakkas kohe ka silma, et Monacos on tänavad väga puhtad. Casinos sees pildistada ei tohtinud. Käisime ikkagi korraks uudistamas mänguautomaatide saalis, see on kasiino ainus "osakond", kuhu pääseb tasuta ja ilma ülikonnata. Automaate oli küll tohutult; ja ka mängijaid väga palju. Siis käisime mere ääres ja vaatasime huviga miljonäride jahte, mis sadamas ankrus kõikusid. No on inimestel raha, et kolmekordse jahi omanikud olla! Ajas naerma seik, et peaaegu iga jahi silla ette oli riputatud silt "Private, no boarding".
Monte Carlost vantsisime suures kuumuses ülesmäge Monaco-Villesse, kus kõrgel kaljul asub Grimaldide vürstide loss Palais du Prince. Kahjuks vahivahetustseremoonia oli juba läbi, see toimub keskpäeva paiku. Paleesse sisse me ei läinud.
Jõime hoopis ühed espressod kitsa tänava terrassil. Enne auto juurde minekut käisime veel jaapani aias, mis on äärmiselt ilus, rahulik, lausa stressivaba paik, vastuolus suure rahaga seotud elustiiliga.
Järgmiseks punktiks oli meil Eze, mis on imeilus keskaegne väike küla ja linnus 430-meetrise kalju otsas. See polevat kuigivõrd muutunud 14. sajandist saadik. Päris üleval linnuse varemete juures asub väga omapärane ja tõesti liikiderohke kaktuseaed.
Cap-Ferrat`i sõitsime selleks, et vaadata villa Ephrussi de Rothschild`i. Villa on tõesti väga kena, seal on muu seas kaug-idast toodud mööblit. Mulle meeldis väga hiina kummutitaoline kapp ning seinamaalingud, mis asendasid tapeeti. Veel rohkem aga meeldisid meile villat ümbritsevad aiad. Kõige mõnusam oli muusikaline aed, kus purskkaevude vesi klassikalise muusika saatel õhku tõusis. Istusime seal pingile, ei tahtnud kohe ära minna.
Nizzasse jõudsime juba päris hilja õhtul, kõndisime veidi vanalinna kitsastel ja käänulistel tänavatel ning jõudsime veel ronida üles Le Chateau -graniitkünkale just enne selle sulgemist. Sealt ülevalt oli kogu linn kenasti näha.
Otsustsime ka süüa siin vanalinnas, kõik kenamad söögikohad olidki juba pungil kliente täis. Ettekandjad teenindasid jooksujalu, särgiseljad higist märjad. Tellisime kuulsat salade nicoise`i ja teokarpe. Teokarbid saabusid üsna ruttu, olid värsked ja väga maitsvad (mul oli eriti maitsev provensal-kaste), aga salati unustas meie kelner sootuks. Saime selle siiski teise palumise peale; ja see vastas täielikult mu ootustele: maitsev ja krõbe. Magustoiduks tellisime veel creme brule`i, see oli jube hea (ja kaloreid paksult täis).
Laupäeval käisime ometi ühe tiiru Antibes`is, mille külje all kolm ööd veetsime. Auto jätsime sadamaparklasse, see sai nii lähedale veepiirile, et Aivo pidi autost välja ronides väga hoolas olema, et vette ei kukuks. Läksime vanalinna ja seal Grimaldide lossi. Chateau Grimaldis pidasid aastatel 1385 - 1608 oma residentsi Monaco Grimaldid. Aastal 1946 anti Pablo Picassole võimalus teha lossi oma ateljee, ja tänapäeval asub seal kunstniku muuseum. Picassol valmis lossis viibimise ajal paari aastaga 150 teost, mida me seal vaatamas käisime. Uudistasime ka kohaliku turu ohtraid pakkumisi, näiteks oliive leidus priskelt üle kümne erineva variandi.
Corniche de l`Esterel on tee number N98, mis kulgeb Frejusist Cannes`sse. Sõitsime selle läbi, see on fantastiliselt ilus: punased kaljud ja järsakud ning kuristikud, ja nende vahel türkiissinise veega väikesed rannakäärud, mis lausa kutsuvad ujuma (me siiski ei käinud).
Õhtuks saabusime kämpingusse, mis asub 10 km kaugusel St-Tropez`st ja on kohe mere rannas. Meie telgi juurest oli umbes 50 meetrit veepiirini. Käisime loomulikult ujumas nii õhtul kui hommikul. Oli laupäev, ja rannatavernis peeti pulmi. Ujudes oli huvitav jälgida pilguga pulmaliste sundimatut olekut ja pildistamist, pruutpaari naeratusi ja pruudi enda kleidi kohendamist, kui ta toolile laskus. Muusika mängis üsna valjult ka öösel, aga kõrvatroppidega sai magada küll :).
Pühapäeval oli kõigepealt plaanis St-Tropez`ga tutvumine. Linn sai oma nime Rooma sõdurilt, kes suri kristlasena märtrisurma keiser Nero käsul. Auto parklasse jätnud, jõudsime Place des Lices`le: rahulikule varjulisele turuplatsile (sel hetkel siin turgu ei olnud). Läksime siis sadamasse, mis on linnakese keskpunkt ja rahvast puupüsti täis. Ka siin oli ohtralt luksusjahte (tuttav pilt Monacost ja Antibes`st), osa vägagi kalli ja võimsa väljanägemisega; teeninduspersonal harjade, lappide ja veevoolikutega pindasid läikima löömas. Kuigi turiste oli ohtralt, oli miljöö väga mõnus ja siiras.
Istusime linna kõige kuulsamasse kohviku, Senequier`i terrassile, jõime espressot ning vaatasime rannapromenaadil liikujaid ja jahiomanikke oma laeva pehmetes tugitoolides istumas. Suurest kuumusest hoolimata ronisime veel kõrgel künkal asuvasse kindlusesse, Citadelle`sse, mis on ehitatud 16. sajandil. Tee ülespoole algas kahe vana laevaankru vahelt. Aegamööda kõndides hingasime mõnutundega sisse nõlvadel sirguvate piiniate ja eukalüptide hõrke eeterlikke aroome, mis tõid mulle meelde lapsepõlvest pärit Narva-Jõesuu männimetsade lõhna. Üleval polnudki midagi eriti huvitavat, välja arvatud kena vaade linnakesele ja merelahele. Silma hakkas ka kollane Notre-Dame de l`Assomptioni torn, mis on üks tuntud St-Tropez`i sümboleid ja säras päikese käes otse meie ees. Kirik oli muideks lukus, nii et meil jäi seal säilitatav ja bravade-pidustuste ajal mööda linna tänavaid kantav St-Tropez-märtri portree nägemata.
Kämpingusse tahtsime jääda La Ciotat`i, kuid esimene ettejuhtunud meile üldse ei meeldinud: polnud puid ega varju, pooltühi plats. Otsustasime Route des Cretes`i mööda Cassis`sse sõita ja sinna ööseks jääda. Tee kulges kõrgel mäestikus, meile avanesid järjest ilusamad maastikud, eriti suurt muljet avaldasid püstsirged punased kaljud, käisime neid kohe ligemalt uudistamas (koos teiste turistidega, keda oli parasjagu paar bussitäit kohale toodud).
Cassis`is on meie andmete järgi vaid üks kämping; ja see oli jälle kord "full". Meil tuli siis tagasi La Ciotat`i sõita, seekord siiski mitte mägiteed mööda. Kämpingu leidsime üsna ruttu. Siin olid kohad nummerdatud, ning oli selline meile uus seik, et igas "boksis" oli oma köögihakatis: kraan külma veega ja kraanikauss ning selle kõrvale mahtus ilusti ka pliit. Käisime jällegi ujumas õhtul ja hommikul, aga kahjuks oli siin tõesti räpane rand ja prahine vesi. Sellel õhtul oli meie pliidist rõõmu ka meie naabritele, sveitslastest noortele, kes enne tükk aega ilma tulemusteta proovisid oma pliiti tööle panna. Söögi kenasti valmis saanud, tulid poiss ja tüdruk koos pliiti tagastama ja tõid meile tänutäheks pudelitäie roosat veini (mis küll polnud suurem asi, nagu hiljem Aix`i kämpingus selgus).
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti