Montreaux on omakorda ühenduses Freddi Mercuriga, sest ta veetis siin oma viimast eluaega. Freddi kuju juures seisime jupi aega, skulptor oskas hästi tabada laulja stiili, olekut ja ka näöjooni. Silma hakkas seik, et Freddist olid enamasti huvitatud just meievanused inimesed.
Järgmiseks külastasime Genfi järve vette peegelduvat Chateu de Chilloni, mis on nii tore, et meil läks seal paar tundi. Loss pärineb 9. sajandist ja oli enamasti kasutusel vanglana. See sai kuulsaks tänu lord Byron`le, kes paigutas lossi oma poeemi tegevuse.
Ja pärast seda - ometigi - käisime ujumas! Kohe lossi kõrvalt võis vette minna. See oli väga värskendav elamus. Villeneuvi tahtsime ööseks jääda, kuid näidati meile esimest korda selle reisi ajal ust: kämping oli täis. Sama saatus ootas meid ka järgmises kämpingus, nii et ma hakkasin juba lootust kaotama, aga Aivo oli õnneks optimismi täis. Lõpuks jõudsime veel täitsa valges pisikesse kämpingusse Genfi järve lõunapoolsel (seega algas siis "ametlikult" meie reisi Prantsusmaa etapp!) rannikul ühe papi juurde. Papil oli üks hammas suus, ta rääkis ainult prantsuse keelt ja oli väga lahke, ei tahtnud isegi mingeid dokumente näha. Küsimusele, kummale poole telgi võime panna, vastas papi "comsi comsa". Kämpingu nimi oli Rys ja sellel oli ainult poolteist tärni, aga olid siin ometi kõik vajalikud värgid täitsa olemas ja töötasid. Sellel ööl oli taevas tähti täis, suur vanker otse meie pea kohal. Järve sveitsipoolsel rannikul oli tulede meri sätendamas. Kuskil kaugemal oli ilutulestik, mis kestis tubli tüki aega. Tegime enne magamaminekut lühikese jalutuskäigu külavahelisel teel. Õhtu oli nii soe ja romantiline, pimedus pehme, lausa sametine. Kõrval eramus peeti ilmselt laupäeva auks üsna lärmakalt pidu, kuid ei häirinud see meid, sest inimeste naer oli kuidagi kooskõlas meie enda meeleoluga.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti