Akvedukti järel sõitsime Nimes`sse. See ei asu Provence`s vaid juba Languedoc-Roussillonis. Nimes on kuulus mitmete roomaaegsete mälestiste poolest. Hiiglaslik hästisäilinud amfiteater, mis on ehitatud ilmselt 1. sajandil, mahutas 24000 vaatajat. Ehitist kasutatakse nagu Arles`s, härjavõitluste areenina. Mulle meeldis amfiteatri ees seisev matadoori kuju, see on kuidagi väga romantiline, sest mees näeb välja vapper ja tugev kuid samal ajal habras, häbelik ja tagasihoidlik.
Nimes`s on veel teine roomaaegne hoone, see on kuulus Maison Carree, 1. sajandil ehitatud 25 m pikk ja 12 m lai nelinurkne tempel. Seal näidati parasjagu umbes 30 minutit kestva panoraamfilmi, mis jutustas Nimes`i ajaloost.
Ööseks saabusime Cap d`Agdesse. Kuulus naturistiküla ja -kämping (Helio Marin Oltra) "tervitasid" meid erakordselt tuulise ilmaga. Aivo käis haamriga telgi vaiu tugevdamas; ja ikkagi oli tunne, et hommikuks oleme tuulest viidud! Õhtu oli ka väga jahe. Nii hiigelsuures kämpingus ei ole me siiani olnud! Me saime nö. hiliste saabujate koha, mis oli viimases, o reas. Read ehk tänavad ehk alleed jooksid siin nii, et rannast esimene oli allee mare, siis allee plage, siis allee dune ja siis tähestikulises järjekorras a:st o:ni. Miski asi ei avaldanud positiivset muljet, nii et enne uinumist ägeda tuule uludes ja telki rebides otsustasin Aivo endaga nõusse saada ning siit hommikul ära sõita. Hommikul oli tuul sama vihane, kui enne. Pidasime plaani. Meil oli ikka kange tahtmine enne puhkuse lõppu mere ääres viibida, ujuda, logeleda, puuvilju süüa ja mitte enam kolida. Otsustasime jääda, meil polnud ju midagi nudistikämpingute vastu. Saime mõnusa platsi allee dune`s. Ümberkolimine läks seekord kiiresti. Uuest kohast pääses kahe minutiga randa. Mererand osutus väga ilusaks, peene liiva ja düünidega.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti