Kuna oli meil ikkagi plaanis veel suurt alpiteed mööda sõita proovida, suundusime tagasi Prantsusmaale ja sõitsime kohati üsna kõrgel mägedes Val d`Isereni välja, mis on kuulus mäesuusatamise keskus. Tihti puudusid kitsa tee äärest igasugused piirded, seega tundus ta ka väga ohtlik olevat. Selle jutustas mulle Aivo, ise proovisin tukkuda, sest süda oli mul ikka kogu aeg paha. Nii magasingi ma suurema osa sellest mägedes sõidust maha. Val d`Iseres tegime peatuse ja keetsime piiritusepliidiga Salvesti suppi, sest nälg oli meil juba täitsa vali. Endal kõhud täis ja auto samuti täis tangitud, tegime lõpliku otsuse. Üle 500 kilomeetri ei suuda me sellist serpentiini mööda sõita, seega on meil ainus võimalus Vahemere rannikule jõuda kiirteid kasutades. Sõitsime seekord päris planeeritult Itaaliasse. Enne Torinot leidsime mõnusa kämpingu, mis asub kahe Avigliana järve, Lago Grande ja Lago Piccolo, vahel. Kämpingupidajaks oli siin lõbus punkarisoenguga noormees, kes oli parasjagu sõbraga õhtust söömas (jumalikult häid lõhnu tungis ninna, kui ma passiga receptioni tulin), kuid jättis sedamaid söögi pooleli ja võttis meid lausa südamlikult vastu. Kämping jättis mulje, nagu oleks veel palju asju pooleli, lõpuni ehitamata, aga kokkuvõttes jäi meeldiv tunne. Hommikul proovisime leida Lago Piccolost ujumiskoha noormehe õhtuste juhtnööride järgi, kuid eksisime vist ära ning jäi ujumata.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti