Lisaks asub siin grandioosne paavstiloss Palais des Papes, kus paavstid 14. sajandil resideerusid. Jalutasime läbi vanalinna Rhone jõe äärde; ja oligi kuulus St-Benezet`sild juba näha.
Sild on ehitatud 12. sajandi lõpul ja sellest on alles jäänud neli kaart algsest kaheksateistkümnest ja kabel. Tegime tiiru palee kõrval kaljul asuvas rahulikus aias (Rocher des Doms), kust jõgi, sild ja kogu ümbrus oli hästi näha; ja seejärel läksime paleesse.
See on tõesti väga võimas kindlusloss, kus on tohutult saale, käike ja kabeleid. Sees vantsimine koos teiste turistidega, keda oli siin väga ohtralt ja tuli järjest juurde, väsitas meid lõpuks päris ära. Käisime ikkagi veel sillal; ja hakkasime siis auto juurde minema. Selgus, et kõndisime algul vales suunas, nii et kogu Avignoni külastamine kestis meil tubli tüki aega. Kui Aivo parkimismajas autot käivitama hakkas, ei võtnud mootor mingit elu sisse. Sattusime päris paanikasse! Asi oli muidugi selles, et külmkapp oli liiga kaua taga olnud ja aku ära tühjendanud. Olukord oli tragikoomiline, kui me autot käima lükkasime (st. mina lükkasin ja Aivo oli roolis). Õnneks oli sündmuspaigaks sileda põrandaga ja allapoole kallakuga hall, nii et saime omal jõul hakkama; ja seiklus lõppes õnnelikult.
Pärast Avignoni sõitsime Luberoni. See on mäestik Alpide ja Vahemere vahel, mis asub Avignonist ida pool, siin on väga ilus loodus. Päevaplaanis oli järgmiseks Fontaine de Vaucluse; ja selle Prantsusmaa kõige suurema ja maailma suurimate hulka kuuluva karstiallika kohta ütleb giidiraamat, et siit purskab koguni 90 000 liitrit vett sekundis! Allikas asub koopas, mis on suure kalju põhjas. Kui me aga kohale jõudsime, oli meie ees koobas ja selle põhjas täiesti seisva veega lomp. Raamatus ei olnud sõnakestki sellest, et allikas võib ka "korrast ära" olla, aga just nii meie külastamise ajal juhtus. Olime muidugi väga pettunud, nagu ka muud kohale tulnud inimesed.
Selle päeva pettumuste limiit ei olnud aga veel täis. Klooster Abbaye Senanque`st, mis on asutatud 1148. aastal, on meie raamatus imeilus pilt õitsvate lillat värvi lavendlitega; ja need lavendlid meelitasid mind kohale. Klooster oligi just sama ilus ka tegelikus elus, kuid lavendlid olid kahjuks juba ära õitsenud ja pruuniks muutunud (seda muidugi oleksin ma pidanud ette arvama, oli juba ometi augustikuu lõpp!).
Üks Luberoni tunnusmärkidest on omapärased kivimajakesed, bories, mille ehitamise juures ei kasutatud segu, vaid kivid laoti nii, et iga järgmine rida tuli eelmisest rohkem sissepoole, ja kui ehitis sai 3-4 meetrit kõrgeks, katuseava pandi kinni üheainsa kiviga. Talupoegadel teenisid need majad tallide ja kuuridena; ja neid on siin kandis kokku umbes 3000 tükki. Väikeses Gordes -linnas asub Village des Bories, kus on paarkümmend restaureeritud majakest. Kui me sinna kohale saime, ütles piletimüüja, et enam ta sisse kedagi ei lase, sest sulgemisaeg on 15 minuti pärast, st. kell 20. Meie rõõmuks seisis külast veidi kaugemal tee ääres üks borie, mida me muidugi kohe uudistama läksime.
Kui see omapärane äpardusterikas päev hakkas ära lõppema, ei olnud meil järjekordselt veel mingit öömaja teada. Paaris kohas oli reception juba suletud, ja polnud ühtegi hingelist, kellelt küsida oleks saanud, kuigi kell oli ju alles natuke üle kaheksa. Ühes teeäärses kämpingus oli ometi uks lahti; ja kellukese helistamise peale tuli kenasti noor perenaine meile vastu; ning probleem oli korraga lahendatud. Lisaks oli hind väga soodne; ja kliente üsna vähe, saime laiutada igas suunas. Hommikul selgus, et kämping asub L`Isle-sur-la-Sorgue lähedal, mitte kaugel Avignonist, kust meil oli plaanis läbi sõita Pont du Gardi juurde saamiseks.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti