Grindelwaldis on 4000-meetrilisi ja sellest veelgi kõrgemaid mäetippe üle neljakümne. Läksime ülespoole matkama kogu aeg lumiseid mägesid silmas pidades. Kui istusime kahekesi täies üksinduses mäeserval kaasa võetud ploome süües ja vaadates, kuidas vesi mägedelt vahutavate koskedena alla langeb ja kuidas päikese käes helkiva paksu lumega kaetud mäetipud meid ümbritsevad, oli tunne, et aeg on seisma jäänud. Kui üürike on inimelu võrreldes looduse jõuga ja igavikuga! Päris 3000 meetri kõrgusele ei jõudnud me siiski tõusta, sest olime väsinud, ka hakkas ka päev õhtu poole kiskuma. Et oleks jaksu tagasi minna, tegime söögipeatuse siinsamas mägedes paikneva Bärengrabeni nimelise väikese restorani terrassil. Sõime jube maitsvat guljassi suppi ning jõime õlut peale.
Edasi viis tee läbi Oberhofeni (seal pidime külastama lossi, kuid ei leidnud seda kohe, aga pärast sõitsime kogemata sellest mööda, sest asub see ikkagi päris tee ääres!) ja Thuni Bernisse. Kämpingu ülesleidmisega tekkis nüüd probleeme, sest leidub Bernist vähemalt kaks Strandweg`i. Läksime alguses muidugi sellesse valesse. Kui koha lõpuks üles leidsime, selgus, et auto tuleb parkimisplatsile jätta. Meil kulus tubli tükk aega kraami telgi juurde kandmisega. Kui kõhud lõpuks täis saime, oligi juba kottpime. Jõime veel tasapisi veini, ei tahtnud kohe magama minna. Kui hommikul telgist välja ronisime, hakkas esimeseks silma meie suure telgiplatsi tihe ja ergasroheline muruvaip, mis oli autoratastest rikkumata. Hea uudis oli ka see, et meie kämpingust oli ainult paar kilomeetrit Berni vanalinna. Jalutasime sinna Aare jõe maalilist äärt mööda, teerada kulges otse kämpingu tagant. Berni lähedal voolab jõgi äärmiselt kiiresti, rohked sildid hoiatasid ujuma minemast ilma korralikku ujumisoskuseta. Mitmeid julgeid mehi hüppas jõkke aga isegi sildadelt!
Berni vanalinn on kantud Unesco nimistusse ja on tõepoolest väga atraktiivne. Suur, 13. sajandist pärinev Zytglogge-kellatorn avaldas muljet, samuti kesktänav, mille mõlemal pool on ohtralt väikeseid poode võlvitud käikude all.
Mitmed vanaegsed kaevud (neid olevat kokku 11 tükki, meil jäi küll see arv kontrollimata) on kõik omamoodi ja vaatamist väärt.
Tänavapildis hakkasid silma mitmed kenad korstnad majade katustel ja omapärased katuseräästad. Üldkokkuvõttes meeldis aga meile Sveitsi linnadest Zürich ja Luzern Bernist rohkem. Karukoobas oli koguni remondis. Käisime veel Münsteris (teise nimega St. Vinzenz`i toomkirik), mis on tuntud oma rikkalikult kaunistatud peaukse poolest. Siis uudistasime väljastpoolt uhket ajaloomuuseumi (hoones asub ühtlasi Albert Einsteini muuseum, teadlane elas ja töötas ju Bernis) hoonet, ja oligi meil linnaga tutvumine üldjoontes sooritatud.
Õhtupoolikul käisime veel Saut de Doubsi koske vaatamas. Juga ise on Sveitsi pool, aga vaateplatform Prantsusmaal, kus me saimegi korraks selle retke ajal ära käidud. Seal jõime ka ühed väikesed külmad õlled, neid oli lihtne maksta - eurodes. Kose vesi langeb 28 meetri kõrguselt ja on igati ilus vaadata, aga see, kes on käinud Horvaatia rahvusparkides, teab, et Saut de Doubs jääb sealsetele koskedele igal juhul alla.
Ööd olime suures kämpingus Lousannes, seal pesin ma esimest korda riideid selle reisi ajal. Me polegi veel ujumas käinud, kuigi nagu alles hommikul selgus, oli kämping praktiliselt Genfi järve rannas. Mööda selle põhjaranniku teed tahtsime järgmisel hommikul ida suunas sõitma hakata.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti