Täna matkasime Monterossost Vernazzasse, see lõik jäi ju meil eile läbimata. Ja see oligi kõige ilusam ja võimsam siin Cinque Terre`s, vähemalt meie arvamusel. Tõusu oli ka parasjagu palju, nii et pidi üsna tihti hinge tõmbama ning jälle veejoomispeatuse tegema. Kuigi kõrgemale kui paarsada meetrit merepinnast ei mindud, oli ikka hing tõusudel väljas, nagu väga kehva füüsilise vormi puhul. Pooleteise tunniga jõudsime viimaks sihtpunkti. Matkamise ajal saime imeilusaid pilte Vernazzast, mis on tõepoolest viiest külast kõige ilusam.
Kõndisime külakeses ringi, vaatlesime kohalikku elu ning sõime lõunat ühes peenemas (isegi terrassil olid lauad lumevalgete linasest riidest laudlinadega kaetud) trattorias. Seekord oli meil arve küllalt suur: kokku läks maksma üle viiekümne euro. Pärast sööki käisime vaatetornis, kust sai veel lisaks imeilusaid maastikke näha. Siis tundsime, et oleme juba parasjagu väsinud ning sõitsime rongiga koju nagu ka eelmisel päeval siitsamast Vernazza jaamast.
Kuna oli veel ikkagi üsna varajane õhtupoolik, otsustasime ka Portofinos ära käia, et ei peaks homme enam "tagasipoole" sõitma. Sõit kestis veidi üle tunni, millest kulges tubli jupp mööda kiirteed. Rapallost Portofinosse viiv tee on tõesti väga kitsas ja kurviline. Sellest hoolimata sõideti seal lausa jubedalt suure kiirusega. Kohale jõudnud, leidsime parkimismajast autole platsi ning läksime linnakesega tutvust tegema. Portofino on küll fantastiliselt ilus!
Jalutasime mõnuga linnakese ainsat tänavat mööda mere äärde. Sadamas hakkasid kohe silma rohkearvulised Monaco stiilis peened jahid, kus tegutses palgatud personal. Sadama restoranid olid sellel kellaajal veel alles tühjad. Vaatasime mõnda aega ringi ning ronisime seejärel üles mäe otsas asuva castello juurde. Loss oli küll juba suletud, kuid seda ümbritsev park on imeilus. Seal oli kena jalutada ja lõpuks veel hetke pingil istuda. Tagasisõidu ajal juhtus väike seiklus: vastutulev auto ilmus kurvi tagant jällegi tohutu kiirusega ning möödus meie autost nii lähedal, et külgpeeglid puutusid korraks kokku (seda vastutulevat autot juhtis noor naine).
Jalutasime mõnuga linnakese ainsat tänavat mööda mere äärde. Sadamas hakkasid kohe silma rohkearvulised Monaco stiilis peened jahid, kus tegutses palgatud personal. Sadama restoranid olid sellel kellaajal veel alles tühjad. Vaatasime mõnda aega ringi ning ronisime seejärel üles mäe otsas asuva castello juurde. Loss oli küll juba suletud, kuid seda ümbritsev park on imeilus. Seal oli kena jalutada ja lõpuks veel hetke pingil istuda. Tagasisõidu ajal juhtus väike seiklus: vastutulev auto ilmus kurvi tagant jällegi tohutu kiirusega ning möödus meie autost nii lähedal, et külgpeeglid puutusid korraks kokku (seda vastutulevat autot juhtis noor naine).
Kuigi oli meil Cinque Terre`s ilmselt kogu kämpingu kõige kitsam telgiplats, oli see ikkagi täiesti mõnus kämping. Igaks hommikusöögiks saime ettetellimisega värsket leiba. Ka muidu funktsioneeris siin kõik väga hästi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti