Kui oletada, et paradiis olemas on, siis sarnaneb ehk elu seal Istria Koversada kämpingus nähtuga. Siin elatakse rõõmsalt ja rahulikult, pole kuskile kiire. Vanematel on aega ja tahtmist oma lastega tegelda. Meie vastas asub suur sloveeni pere, kus on neli alla kümneaastast last. Laste naeru ja mängu on kuulda hommikust õhtuni. Me oleme juba samuti rahuliku elurütmiga ära harjunud. Ainus, mida me veel teha ei oska, on igapäevane päivauinak. Meie naabriteks on itaallastest vana abielupaar. Papi norskab regulaarselt keskpäeviti terrassil. Õhtuti on ta väga lõbus ning mängib oma prouaga kaarte. Vanaproua tegeleb meeleldi käsitööga, tihti on tal laua ääres istudes linik ja heegelnõel käes.
Ärkame igal hommikul kella kaheksa ajal ning suundume üle silla saarele. Keset silda teeme väikese peatuse, et merevees ujuvaid kalu jälgida. Neid söödetakse iga päev, seetõttu on nad laisad ning ootavad kogu aeg saia. Sillal on tihti üks vanamees, kes proovib kalapüügiga tegelda. Saarel elab aga pere, mille isa on tõeline kalapüügi harrastaja: temal on spetsülikond, akvalang ning harpuunpüss. Tihtipeale puhastab ta perele hommikusöögiks värskelt püütud kala, kui me temast möödume. Meie sihtpunktiks on tegelikult saare kalarestorani läheduses asuv kaljurand, mis on meie arvates kogu kämpingu kõige mõnusam ujumiskoht. Sellel kellaajal on see tavalisest inimtühi. Lained loksuvad leebelt tumedate rannakivide vastu. Võtame ujumisredelil paar sammu allapoole ning viskume kristallselge ja sooja merevee embusesse. Ujumise mõnu ei suuda vähendada isegi aeg-ajalt toimuvad kõrvetavad kokkupõrked meduusidega.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti