Eile oli meil plaanis pärast Cinque Terre`t La Spezias ja Carraras käia, kuid serpentiiniteel hakkas mul süda pidevalt paha olema. Lõpuks pidin juba igaks juhuks oksekoti päris suu lähedal hoidma. Aivo vaatas seda stseeni ning tegi kindla otsuse, et tuleb need kohad vahele jätta, ning sõitis kiirteed mööda otse Pisani välja. Tutvusime niisiis järgmiseks Pisaga. Läksime parkimisplatsilt Campo dei Miracolile, kus asuvad kõik maailmakuulsad hooned. Kuuma päikese käes säras valge carrara marmor lausa pimestavalt.
Ostsime piletid „per cinque ingressi“, mille sisse kuulusid baptisteerium (ehitatud 1152-1284), toomkirik (ehitamine algas 1063. aastal), surnuaed Campo Santo (asutatud 1278. aastal) ning kaks muuseumi: Museo dell`Opera del Duomo ja Museo delle Sinopie. Nendega tutvumise peale läks meil tubli tükk aega. Toomkiriku uhket, rikkalikult kaunistatud fassaadi, kus on kasutatud liivakivi, klaasi ning maolikaplaate (keraamika alaliik), ja kus on marmori sisse inkrusteeritud sõlmi, lilli ja loomi, oleks tahtnud pikemaltki uurida. Päike pimestas aga kohe, kui proovisime pead vähegi ülespoole tõsta.
Baptisteeriumis vaatasime marmorist kantslit, mida kaunistavad Nicola Pisano meisterlikud Kristuse elu kujutavad reljeefid. Toomkiriku kantsel on samuti väga võimas; selle tegi skulptor Giovanni Pisano.
Toomkiriku muuseumis nägime 10. sajandist pärit pronksist tiibadega hobust, hippogryyfi. Pisalased röövisid selle väidetavalt moslemitelt, kes kuju valmistasid, sõdides sarasseenide vastu.
Baptisteeriumis vaatasime marmorist kantslit, mida kaunistavad Nicola Pisano meisterlikud Kristuse elu kujutavad reljeefid. Toomkiriku kantsel on samuti väga võimas; selle tegi skulptor Giovanni Pisano.
Toomkiriku muuseumis nägime 10. sajandist pärit pronksist tiibadega hobust, hippogryyfi. Pisalased röövisid selle väidetavalt moslemitelt, kes kuju valmistasid, sõdides sarasseenide vastu.
Torni (kuulus Torre Pendente, mille ehitamine algas 1173. aastal ning lõppes 1350. aastal) otsustasime hoopis jätta ronimata. Sinna üksinda maksis pilet koguni 15 eurot, ja väljast vaatamine tundus muidu ka toredam olevat. Pisa torn on tõepoolest viltune.
Ümberringi liikus rohkearvuliselt turiste, muude seas ka palju jaapanlasi. Siin tuli esimest korda selle sõidu ajal vastu tülikaid musti mehi, kes toppisid järjest nina alla oma nii-öelda Rolex käekellasid. Teiseks tähtsaks kaubaks olid neil päikeseprillid ning kolmandaks laia äärega päikesekaabud. Lõpuks sõime lõunat päris torni vastas asuvas trattorias. Mina tellisin endale bruschetta ja risotto. Aivo tellis pizza, mis oli muidu maitsev, kuid selle ääred olid täiesti ära kõrbenud. Minu söök oli aga äärmiselt hea! Koos kahe suure õlle ja kahe espressoga läks söök maksma 39 eurot. Seejuures arvas Aivo, et peaksime väljas söömist tasapisi vähendama :) Ööd olime hiigelsuures kämpingus, millel on ka oma suurusjärgule hästi sobiv nimi: Euroopa. Suurim jagu kliente liikus mööda kämpingu tänavaid jalgratastega. Meil jalgratast polnud, sellepärast kulus pesuruumis käimise peale iga kord tubli tükk aega. Mere äärde oli vähemalt kilomeeter maad, me ei viitsinud sinna kõmpida.
Ümberringi liikus rohkearvuliselt turiste, muude seas ka palju jaapanlasi. Siin tuli esimest korda selle sõidu ajal vastu tülikaid musti mehi, kes toppisid järjest nina alla oma nii-öelda Rolex käekellasid. Teiseks tähtsaks kaubaks olid neil päikeseprillid ning kolmandaks laia äärega päikesekaabud. Lõpuks sõime lõunat päris torni vastas asuvas trattorias. Mina tellisin endale bruschetta ja risotto. Aivo tellis pizza, mis oli muidu maitsev, kuid selle ääred olid täiesti ära kõrbenud. Minu söök oli aga äärmiselt hea! Koos kahe suure õlle ja kahe espressoga läks söök maksma 39 eurot. Seejuures arvas Aivo, et peaksime väljas söömist tasapisi vähendama :) Ööd olime hiigelsuures kämpingus, millel on ka oma suurusjärgule hästi sobiv nimi: Euroopa. Suurim jagu kliente liikus mööda kämpingu tänavaid jalgratastega. Meil jalgratast polnud, sellepärast kulus pesuruumis käimise peale iga kord tubli tükk aega. Mere äärde oli vähemalt kilomeeter maad, me ei viitsinud sinna kõmpida.
Täna hommikul kämpingust ära läinud, sõitsime läbi Viareggio Lucca`sse. Viareggio`s polnud õieti midagi vaadata: oli pikk mereäärne tee, mille ääres seisis reas hulganisti peeneid ja veel peenemaid villasid ja suvilaid. Lucca meeldis aga meile väga, seal käimise peale kulus meil õige mitu tundi. Vanalinna ümber kulgeb 4 km pikk punastest telliskividest müür, mis on ehitatud aastatel 1504-1645 ja mis on väga hästi säilinud. Marie Louise de Bourbon asutas 19. sajandil müüri peale pargi ning istutas sinna puudest allee. Nende tohutult kõrgete puude varjus oli müüril mõnus kõndida; ka igas vanuses jalgrattureid oli seal väga palju.
Lucca toomkirik on pühendatud rooma sõdurile San Martinole ning kannab tema nime. Kirik on ehitatud 11. sajandil. Kiriku marmorfassaadi reljeefe vaatasime tükk aega, nii rikkalikult on need nikerdatud ja kaunistatud. Lisaks on fassaadi kõik kolmes korruses olevad sambad erisugused.
Sees vaatasime Volto Santo`t (püha pale), puuskulptuuri 13. sajandist, mis oli tähtsaks „vaatamisväärsuseks“ keskaja palverändureile. Nad uskusid, et selle krutsifiksi oli valmistanud Jeesus Kristuse ristilöömise aegu tema salajane järgneja variser Nikodemus. Ma vaatasin veel eraldi piletiga Ilaria del Carretto imekaunist marmorist hauasarkofagi. Ilaria oli Lucca kunagise valitseja Paolo Guinigi noorik; ja skulptuuri autoriks on Jacopo della Quercia. Seejärel jalutasime kesklinnas, käisime Piazza Napoleonel. Viimase (Bonaparte) õde Elisa Baciocchi oli Lucca valitseja aastatel 1805-1815. Vaatasime väljaspoolt San Michele in Foro kirikut, mis asub kaunil samanimelisel piazzal. Varem oli siin rooma foorum. Ka selle kiriku fassaad, mida ehitati 11.-14. sajandil (kolme sajandi vältel!), on väga rikkalikult nikerdatud.
Käisime Casa di Puccini juures, siin majas oli helilooja sündinud. Sisse me sinna ei läinud. Sõime jäätist ning ostsime väikesest kondiitriärist toskaana traditsioonilist magusat ja tihket kooki nimega panforte. Kook sisaldab muu seas kaneeli ja nelki ja selle lõhn ja maitse tõid koheselt meelde jõulud. Ma astusin apteegisse ja ostsin sealt merehaiguse vastu ravimit. Ehk on sellest abi, kui järgmine kord jälle mäestikuteedele satume. Lõpuks kõndisime pikalt Via Fillungol, kus asub hulganisti erinevaid moepoode.
Sees vaatasime Volto Santo`t (püha pale), puuskulptuuri 13. sajandist, mis oli tähtsaks „vaatamisväärsuseks“ keskaja palverändureile. Nad uskusid, et selle krutsifiksi oli valmistanud Jeesus Kristuse ristilöömise aegu tema salajane järgneja variser Nikodemus. Ma vaatasin veel eraldi piletiga Ilaria del Carretto imekaunist marmorist hauasarkofagi. Ilaria oli Lucca kunagise valitseja Paolo Guinigi noorik; ja skulptuuri autoriks on Jacopo della Quercia. Seejärel jalutasime kesklinnas, käisime Piazza Napoleonel. Viimase (Bonaparte) õde Elisa Baciocchi oli Lucca valitseja aastatel 1805-1815. Vaatasime väljaspoolt San Michele in Foro kirikut, mis asub kaunil samanimelisel piazzal. Varem oli siin rooma foorum. Ka selle kiriku fassaad, mida ehitati 11.-14. sajandil (kolme sajandi vältel!), on väga rikkalikult nikerdatud.
Käisime Casa di Puccini juures, siin majas oli helilooja sündinud. Sisse me sinna ei läinud. Sõime jäätist ning ostsime väikesest kondiitriärist toskaana traditsioonilist magusat ja tihket kooki nimega panforte. Kook sisaldab muu seas kaneeli ja nelki ja selle lõhn ja maitse tõid koheselt meelde jõulud. Ma astusin apteegisse ja ostsin sealt merehaiguse vastu ravimit. Ehk on sellest abi, kui järgmine kord jälle mäestikuteedele satume. Lõpuks kõndisime pikalt Via Fillungol, kus asub hulganisti erinevaid moepoode.
Lucca`st sõitsime Bagni di Luccasse, mis on kuulus oma väävliallikate poolest. Seetõttu oli see 19. sajandil üks tähtsamaid spaasid siin Toskaanas. Meie vesiravilat siiski ei külastanud, jalutasime külakeses niisama ringi.
Asula ümber kõrguvad imeilusad kastanipuudega kaetud mäed. Bagni di Lucca on kuulus ka sellepoolest, et siia avati Euroopa esimene, 1837. aastal ehitatud kasiino. Käisime küla kaupluses, mis on väike, kuid täiesti korralik, ning täiendasime toidu- ja veinivarasid. Tegelikult sõitsime siiakanti selleks, et kuradisilda vaadata. Ponte della Maddalena ehk Ponte del Diavolo, mille küürakas kaar ühendab Serchio jõe randu, on tõepoolest igati arvesse võetav vaatamisväärsus. Silda ehitati aastatel 1080-1100. Kohaliku legendi järgi lubas kurat silla ehitada, kui saaks endale vastutasuks esimese hingelise, kes üle silla läheb. Nutikas rahvas jäi tingimusega nõusse, ning kui sild valmis sai, lasi selle üle esimeseks koeral minna (sellest, mis koeraga edasi juhtus, polnud reisiraamatus juttu).
Asula ümber kõrguvad imeilusad kastanipuudega kaetud mäed. Bagni di Lucca on kuulus ka sellepoolest, et siia avati Euroopa esimene, 1837. aastal ehitatud kasiino. Käisime küla kaupluses, mis on väike, kuid täiesti korralik, ning täiendasime toidu- ja veinivarasid. Tegelikult sõitsime siiakanti selleks, et kuradisilda vaadata. Ponte della Maddalena ehk Ponte del Diavolo, mille küürakas kaar ühendab Serchio jõe randu, on tõepoolest igati arvesse võetav vaatamisväärsus. Silda ehitati aastatel 1080-1100. Kohaliku legendi järgi lubas kurat silla ehitada, kui saaks endale vastutasuks esimese hingelise, kes üle silla läheb. Nutikas rahvas jäi tingimusega nõusse, ning kui sild valmis sai, lasi selle üle esimeseks koeral minna (sellest, mis koeraga edasi juhtus, polnud reisiraamatus juttu).
Nüüd veedame mõnusat õhtut Cecinas, Campo dei Fioris. Lõbus muusika mängib ja laupäevane tantsupidu tundub olevat täies hoos. Paljud kämpinguelanikud vaatasid televiisorist jalgpalli maailmameistrivõistluste finaali; paistab, et tiitli võitis Hispaania. Veiniks on meil täna Bagni di Luccast ostetud kuulus Vino Nobile di Montepulciano (maksis peaaegu 8 eurot ja on tõesti väga hea!). Suurepärast kanawokki on kõhud täis. Lisaks on maitstud pecorinojuustu, aroomikat, lausa suus sulavat Toskaana salaamit ning magustoiduks panfortet.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti