Euroopas 2010: Liguuria ja Toskaana
Reede, 2. juuli
Nüüd algas meie kauaoodatud tänavune suvesõit! Tulime töölt, kandsime asjad, mis olid juba enamasti ära pakitud, autosse ning jõudsime täiesti aegsasti laeva. On mõnus mõelda, et ees on ootamas tervelt kolm nädalat puhkust (puhkus algab meil ametlikult alles esmaspäeval, 5. juulil). Aivo läks välistekile päikeseloojangut pildistama, näis, mis pilte ta oma uue fotokaameraga saab.
Laupäev, 3. juuli
Tallinnas jäime ööseks juba ei tea mitmendat korda Tatari 53 hotelli. Sealt oli hommikul lihtne Pärnu poole sõitma hakata. Pärnus käisime suures Maxima poes, ostsime kohvi jaoks kolm pakki piima, eesti rukkileiba ning mõned purgid Salvesti pajatoite ja suppe. Aivo tahtis kangesti uut praepanni osta. Ta saigi ühe kena panni, mis maksis kõigest 6 eurot. Järgmine peatus on meil plaanis Leedus, 19. kilomeetri söögikohas. Seejärel on ees tublisti sõitu, sest tahame õhtuks Varssavi jõuda.
Pühapäev, 4. juuli
Kaks pikka päeva on nüüd sõidetud. Puhkuse teist õhtut hakkame veetma Austrias, külakeses nimega Kaumberg, mis asub Viinist allpool umbes 60 kilomeetri kaugusel. Lambad määgivad mäenõlvakul, nad jäetakse ilmselt ööseks välja.
On igati kena koht, välja arvatud "hullud", umbes parmusuurused putukad, kes lendavad kogu aeg ringi, teevad helikopteri häält ning proovivad juustesse ja kõrvadesse tungida. Paistab, et nad ei nõela, seega on tõenäoliselt üsna süütud. Neid on siin aga väga palju, ja vähemalt mind panevad nad aeg-ajalt karjatama. Ehk toimub nendel midagi pulmalennu taolist, sest nad näivad täiesti aruvabad olevat. Isegi Aivo läks nende pärast nii närvi, et lõikas noaga sõrme, sest ta valmistas parasjagu sööki.
Eelmise öö veetsime Varssavi WOK kämpingus. Olime seal esimest korda, ja meile meeldis see väga. Kämping on parasjagu väike, korralik ning puhas. Ka kliente oli tookord vähe, polnud mingit tunglemist. Aivole hakkas õhtul hämaras silma meie naabrite gaasiballoon. Sellist tüüpi saab tema jutu järgi osta ainult Soomest; seega pidid naabrid soomlased olema. See on täiesti märkimisväärne seik, sest siiamaani oleme Euroopa sõitudel sattunud kämpingutesse, kus ainsaks Soome numbriga autoks on meie sõiduk olnud. Kahtlus osutus õigeks. Loomulikult ei reisinud naabrid telgiga, vaid olid mikrobussi "vaese mehe" autosuvilaks muutnud.
Siin Austria kämpingus on väga uhke läikivateks poleeritud kivipindadega „hooldushoone“, kus kõik lausa särab puhtusest. Pesuruumid on tavakodu vannitoasuurused, ja igaühes on oma dušš, kraanikauss, WC-pott ning ka suur seinapeegel. Nüüd on kõhud mõnusalt täis Aivo meisterkokanduse kanawokki. See roog õnnestub tal kõige paremini just meie euroopasõitude ajal. Nüüd oli lisaks uus praepann kaasa aitamas : ) Mina olen tavaliselt kokaabi, minu ülesandeks on kõik köögiviljad tükikesteks lõigata. Kreetalt selleaasta maikuus toodud punane Boutari vein on jumalikult hea maitsega. Istume ning naudime olekut. Võtsime kasutusse ka uued hõbepeekrid, mis Aivo 50-aasta sünnipäevaks sai. Pimedas ei lenda need putukad ka enam. Meie kõrval on kahe telgiga grupp tšehhi noori, kes heitsid magamiskottidega päris lageda taeva all magama.
Esmaspäev, 5. juuli
Nüüd oleme jõudnud meie tänavuse reisi "ametlikku" alguspunkti, oleme ennast sisse seadnud Camping citta di Bologna`sse. Mina proovisin receptionis esimest korda itaalia keeles suhelda, tuli välja küll! Saime mõnusa varjulise koha kõrgete läätspuude all. Puud on parasjagu õitsemist ära lõpetamas, nii et iga tuuleiiliga kukub valgeid õrnu õisi alla. Sitsiilia Nero d`Avola veinist on juba pool pudelit ära joodud. Kell on pool kaheksa õhtul kohaliku aja järgi. Väljas on 33 soojakraadi, tsikaadid siristavad valjusti. Kaks ja pool päeva sõitu on seljataga, ja puhkus on nüüd tõepoolest alganud!
Meie kõrval oli alguses tühi plats, kuid üsna varsti saabus sinna suur saksa numbriga autosuvila. Autost tulid välja meievanused mees ja naine, kaks alla kümneaastast last ning väike sileda karvaga koerakene. Meil oli koerast kahju, sest poisike pritsis teda kogu aeg täiesti ootamatult veepüssiga, nii et loomake vingus iga kord ehmatusest. Õhtu oli väga soe veel ka kella kaheteistkümne ajal. Enne magamaminekut tegime pimedas pika rahuliku jalutuskäigu, sest tahtsime kämpinguelu lähemalt vaadata. Oli igati mõnus värk.
Teisipäev, 6. juuli
Kui ma hommikul pesuruumist telgi juurde tulin, kuulsin, et Aivol oli juba toimunud väike "vahejuhtum" naabrikoeraga. Kui ta elektrikapist juhet ära toomas käis, tuli koerake talle täiesti ootamatult ja väga raevukalt kallale. Ilmselt on loomal „närvid läbi“, või oli ta lihtsalt oma peret kaitsmas, ei saa ju koera psühholoogiast aru. Õnneks sai Aivo ennast käes rippuva juhtmejupiga ära kaitsta, muidu oleksin pidanud talle kohe esmaabi andma. Hea, et mul on alati sidemetekott autosõitudel kaasas.
Täna oli meil plaanis Bolognaga tutvumine. Esimene asi linnas oli minu prillide remont, sest eile kukkus mul prillisang ära ja ka kruvi kadus ära. Optikapoe leidsime väga ruttu, ja teenus läks maksma vaid poolteist eurot. Seejärel läksime kesklinna suunas kõndima mõnusa võlvitud käigu varjus. Selliseid on siin õige mitmeid, ja suurem osa neist on väikeseid toredaid pisipoode täis. Kuna suvised odavad väljamüügid olid juba alganud, olid poekesed riideid ja kingi jahtivaid nais-kliente paksult täis.
Ilus Piazza del Nettuno on saanud nime võimsa Neptunuse purskkaevu, Giambologna Fontana del Nettuno järgi. Piazzal on lisaks mitu hästi säilinud keskaegset valitsejapaleed.
Teine kuulus väljak on Piazza Maggiore, kus asub suursugune San Petronio hilisgooti stiilis kirik. Käisime kirikus sees, selle kesklööv on väga pikk, võimsate sammastega. Bologna mitmest keskaegsest tornist on alles nüüdseks ajaks vaid kaks, ja vähemalt üks neist on üsna viltune. Tornide juurest pole enam pikk maa ülikooli kvartalisse, kuhu me järgmiseks suundusime. Siinne ülikool (asutatud 1088. aastal) kuulub ju Euroopa vanimate hulka ja on ka praegu väga kuulus. Käisime seal omapärases muuseumis, mis oli muide tasuta. Seal sai vaadata muu seas hulganisti anatoomilisi makette, millest suur osa oli seotud sünnitusabi patoloogiliste seisunditega.
Järgmiseks käisime Modenas, kus on väga võimas romaanistiilis katedraal 12. sajandist viltuse torniga. Nii kirik kui ka torn olid kahjuks remondis, torn koguni tellingutes, nii et sellest paistis ainult ülemine ots. Ka kirik oli suletud. Kuna meil oli juba tohutu nälg, otsustasime süüa Modenas. Õiget pizzeriat me ei leidnud, istusime suvalise baari terrassile ja saime kumbki paar pizzatükikest, millega nälg ära kustus. Joogiks tellisime õlut, ja see maitses jube hästi 34-kraadises palavuses. Seejärel jalutasime siin vaikses, või õigemini öelduna uimases linnakeses, kus oli sellel ajal tõesti suhtelisest vähe turiste. Meie aja kuulsaim modenalane oli muide Luciano Pavarotti, kes sündis ja ka suri selles linnas.
Järgmiseks otsustasime sõita otse Liguuriasse, Levanto Rivierasse. Esimene kämping, mis asub suhtelisest mere ääres, oli kahjuks juba täis. Telk oleks veel mahtunud, aga auto enam mitte. Pidime sõitma üles mäkke, merest kaugemale. Siin leidus meile koht, aga ka üsna kitsas. Telk jäi pisut krussi; ja pesunöör kulgeb praktiliselt üle auto. Aga peaasi, et maja on püsti; on võimalik, et jääme siia ka kogu Cinque Terres matkamise ajaks.
Kolmapäev, 7. juuli
Saime hommikul kodunt välja alles kella kümne ajal ning kõndisime umbes kümne minutiga rongijaama, kus ostsime kahe päeva piletid Cinque Terre`sse. Cinque Terre on Riviera di Levante`s paiknevad viis idüllilist külakest, ja samas on see väga populaarne rahvuspark. Siin on tiheda erkrohelise metsaga kaetud mägesid. Järskudel nõlvakutel kasvatatakse viinamarju. Kohalike elanike teiseks iidseks elatusallikaks on kalapüük. Kaljudelt avanevad muinasjutuliselt ilusad vaatepildid türkiissinisele Liguuria merele. Sõitsime rongiga Manarolasse, st. eelviimasesse külla, mis asub üsna all mere ääres, ja läksime Rio Maggioresse Via dell ` Amore`t mööda.
Rio Maggiorest jätkasime veel edasi Torre Guardalesse, sest tahtsime vaadata, kas sealtkaudu mägedesse pääseks. Selgus aga, et matkaradu üles sealt pole, nii et pidime minema sama teed mööda tagasi ja veel teist korda Via dell` Amore läbi käima.
Kui uuesti Manarolasse jõudsime, olime juba tohutult näljased. Otsustasime süüa pizzat ning tellisime söögi kõrvale suured külmad õlled.
Pärast sööki läksime rannikuteed mööda Cornigliasse. Teerada kulges fantastiliselt ilusas maastikus. Korraga kandus kõrvu eriti valjuhäälset tsikaadisirinat. Üks teeäärsetest piiniatest lausa kubises nendest putukatest!
Corniglia asub kõrgel mäe otsas ja on tõesti äärmiselt ilus. Enne külasse jõudmist pidi tõusma pikalt treppidest üles, ja see tõus tundus kohati vägagi ränk olevat.
Corniglias jõime "autasuks" kahepeale ühe jääkohvi, mis oli väga aroomikas ja värskendav. Seejärel läksime edasi, nüüd siis Vernazzasse, mis pika matkamise järel järsku nähtavale ilmus. Külake oli lausa rabavalt ilus loojuva päikese valguses. Olime juba nii väsinud, et otsustasime rongiga koju Levantosse sõita ja matkamist järgmisel päeval jätkata. Tagasi kodus Levantos, käisime esimest korda selle reisi ajal ujumas! Ujumine oli väga värskendav pika kuumuses matkamise järel. Kahjuks oli aga meil Levantos merevesi üsna prahine.
Rio Maggiorest jätkasime veel edasi Torre Guardalesse, sest tahtsime vaadata, kas sealtkaudu mägedesse pääseks. Selgus aga, et matkaradu üles sealt pole, nii et pidime minema sama teed mööda tagasi ja veel teist korda Via dell` Amore läbi käima.
Kui uuesti Manarolasse jõudsime, olime juba tohutult näljased. Otsustasime süüa pizzat ning tellisime söögi kõrvale suured külmad õlled.
Pärast sööki läksime rannikuteed mööda Cornigliasse. Teerada kulges fantastiliselt ilusas maastikus. Korraga kandus kõrvu eriti valjuhäälset tsikaadisirinat. Üks teeäärsetest piiniatest lausa kubises nendest putukatest!
Corniglia asub kõrgel mäe otsas ja on tõesti äärmiselt ilus. Enne külasse jõudmist pidi tõusma pikalt treppidest üles, ja see tõus tundus kohati vägagi ränk olevat.
Corniglias jõime "autasuks" kahepeale ühe jääkohvi, mis oli väga aroomikas ja värskendav. Seejärel läksime edasi, nüüd siis Vernazzasse, mis pika matkamise järel järsku nähtavale ilmus. Külake oli lausa rabavalt ilus loojuva päikese valguses. Olime juba nii väsinud, et otsustasime rongiga koju Levantosse sõita ja matkamist järgmisel päeval jätkata. Tagasi kodus Levantos, käisime esimest korda selle reisi ajal ujumas! Ujumine oli väga värskendav pika kuumuses matkamise järel. Kahjuks oli aga meil Levantos merevesi üsna prahine.
Neljapäev, 8. juuli
Täna matkasime Monterossost Vernazzasse, see lõik jäi ju meil eile läbimata. Ja see oligi kõige ilusam ja võimsam siin Cinque Terre`s, vähemalt meie arvamusel. Tõusu oli ka parasjagu palju, nii et pidi üsna tihti hinge tõmbama ning jälle veejoomispeatuse tegema. Kuigi kõrgemale kui paarsada meetrit merepinnast ei mindud, oli ikka hing tõusudel väljas, nagu väga kehva füüsilise vormi puhul. Pooleteise tunniga jõudsime viimaks sihtpunkti. Matkamise ajal saime imeilusaid pilte Vernazzast, mis on tõepoolest viiest külast kõige ilusam.
Kõndisime külakeses ringi, vaatlesime kohalikku elu ning sõime lõunat ühes peenemas (isegi terrassil olid lauad lumevalgete linasest riidest laudlinadega kaetud) trattorias. Seekord oli meil arve küllalt suur: kokku läks maksma üle viiekümne euro. Pärast sööki käisime vaatetornis, kust sai veel lisaks imeilusaid maastikke näha. Siis tundsime, et oleme juba parasjagu väsinud ning sõitsime rongiga koju nagu ka eelmisel päeval siitsamast Vernazza jaamast.
Kõndisime külakeses ringi, vaatlesime kohalikku elu ning sõime lõunat ühes peenemas (isegi terrassil olid lauad lumevalgete linasest riidest laudlinadega kaetud) trattorias. Seekord oli meil arve küllalt suur: kokku läks maksma üle viiekümne euro. Pärast sööki käisime vaatetornis, kust sai veel lisaks imeilusaid maastikke näha. Siis tundsime, et oleme juba parasjagu väsinud ning sõitsime rongiga koju nagu ka eelmisel päeval siitsamast Vernazza jaamast.
Kuna oli veel ikkagi üsna varajane õhtupoolik, otsustasime ka Portofinos ära käia, et ei peaks homme enam "tagasipoole" sõitma. Sõit kestis veidi üle tunni, millest kulges tubli jupp mööda kiirteed. Rapallost Portofinosse viiv tee on tõesti väga kitsas ja kurviline. Sellest hoolimata sõideti seal lausa jubedalt suure kiirusega. Kohale jõudnud, leidsime parkimismajast autole platsi ning läksime linnakesega tutvust tegema. Portofino on küll fantastiliselt ilus!
Jalutasime mõnuga linnakese ainsat tänavat mööda mere äärde. Sadamas hakkasid kohe silma rohkearvulised Monaco stiilis peened jahid, kus tegutses palgatud personal. Sadama restoranid olid sellel kellaajal veel alles tühjad. Vaatasime mõnda aega ringi ning ronisime seejärel üles mäe otsas asuva castello juurde. Loss oli küll juba suletud, kuid seda ümbritsev park on imeilus. Seal oli kena jalutada ja lõpuks veel hetke pingil istuda. Tagasisõidu ajal juhtus väike seiklus: vastutulev auto ilmus kurvi tagant jällegi tohutu kiirusega ning möödus meie autost nii lähedal, et külgpeeglid puutusid korraks kokku (seda vastutulevat autot juhtis noor naine).
Jalutasime mõnuga linnakese ainsat tänavat mööda mere äärde. Sadamas hakkasid kohe silma rohkearvulised Monaco stiilis peened jahid, kus tegutses palgatud personal. Sadama restoranid olid sellel kellaajal veel alles tühjad. Vaatasime mõnda aega ringi ning ronisime seejärel üles mäe otsas asuva castello juurde. Loss oli küll juba suletud, kuid seda ümbritsev park on imeilus. Seal oli kena jalutada ja lõpuks veel hetke pingil istuda. Tagasisõidu ajal juhtus väike seiklus: vastutulev auto ilmus kurvi tagant jällegi tohutu kiirusega ning möödus meie autost nii lähedal, et külgpeeglid puutusid korraks kokku (seda vastutulevat autot juhtis noor naine).
Kuigi oli meil Cinque Terre`s ilmselt kogu kämpingu kõige kitsam telgiplats, oli see ikkagi täiesti mõnus kämping. Igaks hommikusöögiks saime ettetellimisega värsket leiba. Ka muidu funktsioneeris siin kõik väga hästi.
Laupäev, 10. juuli
Eile oli meil plaanis pärast Cinque Terre`t La Spezias ja Carraras käia, kuid serpentiiniteel hakkas mul süda pidevalt paha olema. Lõpuks pidin juba igaks juhuks oksekoti päris suu lähedal hoidma. Aivo vaatas seda stseeni ning tegi kindla otsuse, et tuleb need kohad vahele jätta, ning sõitis kiirteed mööda otse Pisani välja. Tutvusime niisiis järgmiseks Pisaga. Läksime parkimisplatsilt Campo dei Miracolile, kus asuvad kõik maailmakuulsad hooned. Kuuma päikese käes säras valge carrara marmor lausa pimestavalt.
Ostsime piletid „per cinque ingressi“, mille sisse kuulusid baptisteerium (ehitatud 1152-1284), toomkirik (ehitamine algas 1063. aastal), surnuaed Campo Santo (asutatud 1278. aastal) ning kaks muuseumi: Museo dell`Opera del Duomo ja Museo delle Sinopie. Nendega tutvumise peale läks meil tubli tükk aega. Toomkiriku uhket, rikkalikult kaunistatud fassaadi, kus on kasutatud liivakivi, klaasi ning maolikaplaate (keraamika alaliik), ja kus on marmori sisse inkrusteeritud sõlmi, lilli ja loomi, oleks tahtnud pikemaltki uurida. Päike pimestas aga kohe, kui proovisime pead vähegi ülespoole tõsta.
Baptisteeriumis vaatasime marmorist kantslit, mida kaunistavad Nicola Pisano meisterlikud Kristuse elu kujutavad reljeefid. Toomkiriku kantsel on samuti väga võimas; selle tegi skulptor Giovanni Pisano.
Toomkiriku muuseumis nägime 10. sajandist pärit pronksist tiibadega hobust, hippogryyfi. Pisalased röövisid selle väidetavalt moslemitelt, kes kuju valmistasid, sõdides sarasseenide vastu.
Baptisteeriumis vaatasime marmorist kantslit, mida kaunistavad Nicola Pisano meisterlikud Kristuse elu kujutavad reljeefid. Toomkiriku kantsel on samuti väga võimas; selle tegi skulptor Giovanni Pisano.
Toomkiriku muuseumis nägime 10. sajandist pärit pronksist tiibadega hobust, hippogryyfi. Pisalased röövisid selle väidetavalt moslemitelt, kes kuju valmistasid, sõdides sarasseenide vastu.
Torni (kuulus Torre Pendente, mille ehitamine algas 1173. aastal ning lõppes 1350. aastal) otsustasime hoopis jätta ronimata. Sinna üksinda maksis pilet koguni 15 eurot, ja väljast vaatamine tundus muidu ka toredam olevat. Pisa torn on tõepoolest viltune.
Ümberringi liikus rohkearvuliselt turiste, muude seas ka palju jaapanlasi. Siin tuli esimest korda selle sõidu ajal vastu tülikaid musti mehi, kes toppisid järjest nina alla oma nii-öelda Rolex käekellasid. Teiseks tähtsaks kaubaks olid neil päikeseprillid ning kolmandaks laia äärega päikesekaabud. Lõpuks sõime lõunat päris torni vastas asuvas trattorias. Mina tellisin endale bruschetta ja risotto. Aivo tellis pizza, mis oli muidu maitsev, kuid selle ääred olid täiesti ära kõrbenud. Minu söök oli aga äärmiselt hea! Koos kahe suure õlle ja kahe espressoga läks söök maksma 39 eurot. Seejuures arvas Aivo, et peaksime väljas söömist tasapisi vähendama :) Ööd olime hiigelsuures kämpingus, millel on ka oma suurusjärgule hästi sobiv nimi: Euroopa. Suurim jagu kliente liikus mööda kämpingu tänavaid jalgratastega. Meil jalgratast polnud, sellepärast kulus pesuruumis käimise peale iga kord tubli tükk aega. Mere äärde oli vähemalt kilomeeter maad, me ei viitsinud sinna kõmpida.
Ümberringi liikus rohkearvuliselt turiste, muude seas ka palju jaapanlasi. Siin tuli esimest korda selle sõidu ajal vastu tülikaid musti mehi, kes toppisid järjest nina alla oma nii-öelda Rolex käekellasid. Teiseks tähtsaks kaubaks olid neil päikeseprillid ning kolmandaks laia äärega päikesekaabud. Lõpuks sõime lõunat päris torni vastas asuvas trattorias. Mina tellisin endale bruschetta ja risotto. Aivo tellis pizza, mis oli muidu maitsev, kuid selle ääred olid täiesti ära kõrbenud. Minu söök oli aga äärmiselt hea! Koos kahe suure õlle ja kahe espressoga läks söök maksma 39 eurot. Seejuures arvas Aivo, et peaksime väljas söömist tasapisi vähendama :) Ööd olime hiigelsuures kämpingus, millel on ka oma suurusjärgule hästi sobiv nimi: Euroopa. Suurim jagu kliente liikus mööda kämpingu tänavaid jalgratastega. Meil jalgratast polnud, sellepärast kulus pesuruumis käimise peale iga kord tubli tükk aega. Mere äärde oli vähemalt kilomeeter maad, me ei viitsinud sinna kõmpida.
Täna hommikul kämpingust ära läinud, sõitsime läbi Viareggio Lucca`sse. Viareggio`s polnud õieti midagi vaadata: oli pikk mereäärne tee, mille ääres seisis reas hulganisti peeneid ja veel peenemaid villasid ja suvilaid. Lucca meeldis aga meile väga, seal käimise peale kulus meil õige mitu tundi. Vanalinna ümber kulgeb 4 km pikk punastest telliskividest müür, mis on ehitatud aastatel 1504-1645 ja mis on väga hästi säilinud. Marie Louise de Bourbon asutas 19. sajandil müüri peale pargi ning istutas sinna puudest allee. Nende tohutult kõrgete puude varjus oli müüril mõnus kõndida; ka igas vanuses jalgrattureid oli seal väga palju.
Lucca toomkirik on pühendatud rooma sõdurile San Martinole ning kannab tema nime. Kirik on ehitatud 11. sajandil. Kiriku marmorfassaadi reljeefe vaatasime tükk aega, nii rikkalikult on need nikerdatud ja kaunistatud. Lisaks on fassaadi kõik kolmes korruses olevad sambad erisugused.
Sees vaatasime Volto Santo`t (püha pale), puuskulptuuri 13. sajandist, mis oli tähtsaks „vaatamisväärsuseks“ keskaja palverändureile. Nad uskusid, et selle krutsifiksi oli valmistanud Jeesus Kristuse ristilöömise aegu tema salajane järgneja variser Nikodemus. Ma vaatasin veel eraldi piletiga Ilaria del Carretto imekaunist marmorist hauasarkofagi. Ilaria oli Lucca kunagise valitseja Paolo Guinigi noorik; ja skulptuuri autoriks on Jacopo della Quercia. Seejärel jalutasime kesklinnas, käisime Piazza Napoleonel. Viimase (Bonaparte) õde Elisa Baciocchi oli Lucca valitseja aastatel 1805-1815. Vaatasime väljaspoolt San Michele in Foro kirikut, mis asub kaunil samanimelisel piazzal. Varem oli siin rooma foorum. Ka selle kiriku fassaad, mida ehitati 11.-14. sajandil (kolme sajandi vältel!), on väga rikkalikult nikerdatud.
Käisime Casa di Puccini juures, siin majas oli helilooja sündinud. Sisse me sinna ei läinud. Sõime jäätist ning ostsime väikesest kondiitriärist toskaana traditsioonilist magusat ja tihket kooki nimega panforte. Kook sisaldab muu seas kaneeli ja nelki ja selle lõhn ja maitse tõid koheselt meelde jõulud. Ma astusin apteegisse ja ostsin sealt merehaiguse vastu ravimit. Ehk on sellest abi, kui järgmine kord jälle mäestikuteedele satume. Lõpuks kõndisime pikalt Via Fillungol, kus asub hulganisti erinevaid moepoode.
Sees vaatasime Volto Santo`t (püha pale), puuskulptuuri 13. sajandist, mis oli tähtsaks „vaatamisväärsuseks“ keskaja palverändureile. Nad uskusid, et selle krutsifiksi oli valmistanud Jeesus Kristuse ristilöömise aegu tema salajane järgneja variser Nikodemus. Ma vaatasin veel eraldi piletiga Ilaria del Carretto imekaunist marmorist hauasarkofagi. Ilaria oli Lucca kunagise valitseja Paolo Guinigi noorik; ja skulptuuri autoriks on Jacopo della Quercia. Seejärel jalutasime kesklinnas, käisime Piazza Napoleonel. Viimase (Bonaparte) õde Elisa Baciocchi oli Lucca valitseja aastatel 1805-1815. Vaatasime väljaspoolt San Michele in Foro kirikut, mis asub kaunil samanimelisel piazzal. Varem oli siin rooma foorum. Ka selle kiriku fassaad, mida ehitati 11.-14. sajandil (kolme sajandi vältel!), on väga rikkalikult nikerdatud.
Käisime Casa di Puccini juures, siin majas oli helilooja sündinud. Sisse me sinna ei läinud. Sõime jäätist ning ostsime väikesest kondiitriärist toskaana traditsioonilist magusat ja tihket kooki nimega panforte. Kook sisaldab muu seas kaneeli ja nelki ja selle lõhn ja maitse tõid koheselt meelde jõulud. Ma astusin apteegisse ja ostsin sealt merehaiguse vastu ravimit. Ehk on sellest abi, kui järgmine kord jälle mäestikuteedele satume. Lõpuks kõndisime pikalt Via Fillungol, kus asub hulganisti erinevaid moepoode.
Lucca`st sõitsime Bagni di Luccasse, mis on kuulus oma väävliallikate poolest. Seetõttu oli see 19. sajandil üks tähtsamaid spaasid siin Toskaanas. Meie vesiravilat siiski ei külastanud, jalutasime külakeses niisama ringi.
Asula ümber kõrguvad imeilusad kastanipuudega kaetud mäed. Bagni di Lucca on kuulus ka sellepoolest, et siia avati Euroopa esimene, 1837. aastal ehitatud kasiino. Käisime küla kaupluses, mis on väike, kuid täiesti korralik, ning täiendasime toidu- ja veinivarasid. Tegelikult sõitsime siiakanti selleks, et kuradisilda vaadata. Ponte della Maddalena ehk Ponte del Diavolo, mille küürakas kaar ühendab Serchio jõe randu, on tõepoolest igati arvesse võetav vaatamisväärsus. Silda ehitati aastatel 1080-1100. Kohaliku legendi järgi lubas kurat silla ehitada, kui saaks endale vastutasuks esimese hingelise, kes üle silla läheb. Nutikas rahvas jäi tingimusega nõusse, ning kui sild valmis sai, lasi selle üle esimeseks koeral minna (sellest, mis koeraga edasi juhtus, polnud reisiraamatus juttu).
Asula ümber kõrguvad imeilusad kastanipuudega kaetud mäed. Bagni di Lucca on kuulus ka sellepoolest, et siia avati Euroopa esimene, 1837. aastal ehitatud kasiino. Käisime küla kaupluses, mis on väike, kuid täiesti korralik, ning täiendasime toidu- ja veinivarasid. Tegelikult sõitsime siiakanti selleks, et kuradisilda vaadata. Ponte della Maddalena ehk Ponte del Diavolo, mille küürakas kaar ühendab Serchio jõe randu, on tõepoolest igati arvesse võetav vaatamisväärsus. Silda ehitati aastatel 1080-1100. Kohaliku legendi järgi lubas kurat silla ehitada, kui saaks endale vastutasuks esimese hingelise, kes üle silla läheb. Nutikas rahvas jäi tingimusega nõusse, ning kui sild valmis sai, lasi selle üle esimeseks koeral minna (sellest, mis koeraga edasi juhtus, polnud reisiraamatus juttu).
Nüüd veedame mõnusat õhtut Cecinas, Campo dei Fioris. Lõbus muusika mängib ja laupäevane tantsupidu tundub olevat täies hoos. Paljud kämpinguelanikud vaatasid televiisorist jalgpalli maailmameistrivõistluste finaali; paistab, et tiitli võitis Hispaania. Veiniks on meil täna Bagni di Luccast ostetud kuulus Vino Nobile di Montepulciano (maksis peaaegu 8 eurot ja on tõesti väga hea!). Suurepärast kanawokki on kõhud täis. Lisaks on maitstud pecorinojuustu, aroomikat, lausa suus sulavat Toskaana salaamit ning magustoiduks panfortet.
Esmaspäev, 19. juuli
Vahepeal on elu nii kiire olnud, et reisipäevik jäi mitmeid päevi kirjutamata. Laupäeva hilisõhtul, 17. juulil, saabusime Horvaatia kämpingusse, Vrsari Koversadasse. See on tohutult suur ja paistab, et ka väga populaarne. Kombeks on reserveerida plats juba aasta aega enne järgmist saabumist. Siin on ka oma saar, kus saab telkida, kuid auto tuleb mandrile jätta.
Me otsustasime mandril olla. Saime saabumisele järgneval päeval koha üsna mere läheduses (plats number 912), siit on väga lühike maa ujumas käia. Meri ka paistab meie telgiplatsilt. Aivo käis küll ujumas juba saabumisõhtul, kottpimedas. Kõmpisime telgi juurest, mis paiknes tookord väljaspool nummerdatud ala, tükk aega mere äärde ja veel pikemalt tagasi, sest eksisime pimedas ja tulime telgi juurde suure ringiga. Kell 6 hommikul ärkasin tormi ja tuule pärast. Telgi seinad vappusid ulguva tuule käes. Aivo oli juba väljas telki korralikult kinnitamas, muidu oli see juba koos minuga ära lendamas. Ilm muutus täiesti, vahepeal sadas lausa paduvihma. See oli küll alles esimene vihmasadu meie selleaastase reisi ajal. Tuli ka äikest. Välgud lõhestasid taevast mitmeid kordi päris meie lähedal. Istusime tükk aega autos, sest see tundus olevat kõige turvalisem koht. Õnneks jõudsime telgi enne eriti tugevat vihmasadu kokku pakkida ja nüüd ootas see ümberkolimist. Pärastlõunal, kui me juba uuel telgiplatsil ennast sisse seadsime, läks aga ilm jälle ilusaks. Päike paistis ega mingeid jälgi tormist polnud enam näha.
Me otsustasime mandril olla. Saime saabumisele järgneval päeval koha üsna mere läheduses (plats number 912), siit on väga lühike maa ujumas käia. Meri ka paistab meie telgiplatsilt. Aivo käis küll ujumas juba saabumisõhtul, kottpimedas. Kõmpisime telgi juurest, mis paiknes tookord väljaspool nummerdatud ala, tükk aega mere äärde ja veel pikemalt tagasi, sest eksisime pimedas ja tulime telgi juurde suure ringiga. Kell 6 hommikul ärkasin tormi ja tuule pärast. Telgi seinad vappusid ulguva tuule käes. Aivo oli juba väljas telki korralikult kinnitamas, muidu oli see juba koos minuga ära lendamas. Ilm muutus täiesti, vahepeal sadas lausa paduvihma. See oli küll alles esimene vihmasadu meie selleaastase reisi ajal. Tuli ka äikest. Välgud lõhestasid taevast mitmeid kordi päris meie lähedal. Istusime tükk aega autos, sest see tundus olevat kõige turvalisem koht. Õnneks jõudsime telgi enne eriti tugevat vihmasadu kokku pakkida ja nüüd ootas see ümberkolimist. Pärastlõunal, kui me juba uuel telgiplatsil ennast sisse seadsime, läks aga ilm jälle ilusaks. Päike paistis ega mingeid jälgi tormist polnud enam näha.
Laupäev, 17. juuli, oli meie selleaastase reisi üks "must" päev. Kaks tundi venisime pikas autodesabas Itaalias, Trieste kandis, et kiirteemaks ära maksta (vaevased 8 eurot ja kaks tundi seitsme kilomeetri läbimiseks!). Väljas oli 37 kraadi, ja enamasti tühikäiguga käiv konditsioneer jahutas üsna kehvasti. Kui lõpuks Itaaliast välja saime, selgus aga, et kannatusterada pole veel lõpuni läbi käidud. Sloveenias algas jälle juba väga varakult enne Horvaatia piiri lõpmatult pikk autode ja autosuvilate voor venima (põhiliselt saksa, sloveenia, hollandi ning itaalia numbrid); ja põhjuseks oli ainult põgus passi näitamine piiri kontrollpunktis. Horvaatias saime ometigi normaalse kiirusega sõitma hakata, kuid oli juba õhtu kätte jõudnud. Ravenna kandist Vrsari kestis siis sõit umbes kümme tundi, kuigi läbida oli alla 400 kilomeetri.
Tookord Cecina kämpingus veetsime kaks ööd. Käisime sealt Volterras ja San Gimignanos. Mõlemad linnad meeldisid meile väga. Volterrat ümbritseb väga hästi säilinud keskaegne müür. Volterras käisime kõigepealt Museo Etrusco Guarnacci`s, mis on Itaalia parim ja kuulsaim etruskimuuseum. Siia on kogutud eksponaate 600 hauaurnist. Eriti märkimisväärne on terrakotaurn, kus on vananaise ja -mehe kujud, selle teose nimeks on abielupaar.
Nägime muidugi ka pikka ja peenikest pronssikuju, mille nimi on Ombra della Sera (õhtune vari) ja mis pärineb ajast 200 aastat enne meie ajaarvamist. Keegi põllumees leidis selle 1879. aastal künni ajal ja kasutas ahjuroobina, enne kui selgus, et on tegemist etruski meistriteosega. Volterra on väga kuulus alabasterskulptuuride poolt. Mitmesuguseid nikerdisi ja kujusid oli hulgaliselt müügil igas pisipoes. Me ostsime endale suveniiriks kõrgete seintega alabastrist küünlaaluse, millest peaks leek ilusti läbi kumama. Küünlaalus on väga kena kujuga, spiraalis nagu tigu. Seejärel jalutasime kesklinnas ning käisime toomkirikus. Seal vaatasime romaanistiilis puuskulptuuri, kus on kujutatud Kristuse ristilt mahavõtmist ja mis pärineb 1228. aastast.
Külastasime ka Pinacoteca e Museo Civico`t, kus leidub muude seas Firenze koolkonna maalikunstnike silmapaistvaid töid, näiteks Ghirlandaio „Kristus“, Luca Signorelli kaks maali neitsi Maariast ning Rosso Fiorentino manerismistiilis „Jeesuse matmine“. Linnamüüri taga asub rooma amfiteater, mida loetakse Itaalias kõige paremini säilinute hulka. See ehitati viimasel sajandil enne meie ajaarvamist.
Nägime muidugi ka pikka ja peenikest pronssikuju, mille nimi on Ombra della Sera (õhtune vari) ja mis pärineb ajast 200 aastat enne meie ajaarvamist. Keegi põllumees leidis selle 1879. aastal künni ajal ja kasutas ahjuroobina, enne kui selgus, et on tegemist etruski meistriteosega. Volterra on väga kuulus alabasterskulptuuride poolt. Mitmesuguseid nikerdisi ja kujusid oli hulgaliselt müügil igas pisipoes. Me ostsime endale suveniiriks kõrgete seintega alabastrist küünlaaluse, millest peaks leek ilusti läbi kumama. Küünlaalus on väga kena kujuga, spiraalis nagu tigu. Seejärel jalutasime kesklinnas ning käisime toomkirikus. Seal vaatasime romaanistiilis puuskulptuuri, kus on kujutatud Kristuse ristilt mahavõtmist ja mis pärineb 1228. aastast.
Külastasime ka Pinacoteca e Museo Civico`t, kus leidub muude seas Firenze koolkonna maalikunstnike silmapaistvaid töid, näiteks Ghirlandaio „Kristus“, Luca Signorelli kaks maali neitsi Maariast ning Rosso Fiorentino manerismistiilis „Jeesuse matmine“. Linnamüüri taga asub rooma amfiteater, mida loetakse Itaalias kõige paremini säilinute hulka. See ehitati viimasel sajandil enne meie ajaarvamist.
San Gimignanost jäid meelde muidugi kuulsad (neliteist tükki!) keskaegsed tornid, aga ka linna üldpilt oli väga kena ja mõnusa miljööga.
Toomkirik, Collegiata, on väljaspoolt üsna tavaline, kuid sees vajus meil suu lahti, kui nägime selle hoone rikkalikke seinafreskosid. Vaatasime neid tükk aega. Kiriku lõunapoolses osas asub Santa Fina kabel, kus saab näha samuti väga ilusaid Ghirlandaio 1475. aastal maalitud freskosid, mis kujutavad pühaku elu- ja palvetamisstseene. Väidetavalt kuulub San Gimignano toomkirik freskode arvult Itaalia kirikute tippu. Ka väljas sissepääsu kõrval sai ühte ilusat freskod imetleda. See on Ghirlandaio 1482. aastal maalitud „Maarja kuulutus“.
Toomkirik, Collegiata, on väljaspoolt üsna tavaline, kuid sees vajus meil suu lahti, kui nägime selle hoone rikkalikke seinafreskosid. Vaatasime neid tükk aega. Kiriku lõunapoolses osas asub Santa Fina kabel, kus saab näha samuti väga ilusaid Ghirlandaio 1475. aastal maalitud freskosid, mis kujutavad pühaku elu- ja palvetamisstseene. Väidetavalt kuulub San Gimignano toomkirik freskode arvult Itaalia kirikute tippu. Ka väljas sissepääsu kõrval sai ühte ilusat freskod imetleda. See on Ghirlandaio 1482. aastal maalitud „Maarja kuulutus“.
Veetsime tüki aega Piazza della Cisterna`l, mis on saanud nime väljaku keskele 1237. aastal ehitatud kaevu järgi.
Inimesi oli ümberringi väga palju, tänavamoosekant mängis tuntud lugu Franco Zeffirelli filmist Romeo ja Julia. Oli nii hea lihtsalt olla midagi tegemata ja mõtlemata. Sõime jäätist ja seejärel jalutasime ringi. Astusime sisse ühte mitmest-mitmest nahapoodidest ning ostsime mulle ilusa musta nahast seljakoti, mis maksis 39 eurot. Enne San Gimignanost lahkumist käisime veel linnuses ehk rocca`s, kust avanesid suurepärased vaated tornidele ja kogu ümbrusele.
Inimesi oli ümberringi väga palju, tänavamoosekant mängis tuntud lugu Franco Zeffirelli filmist Romeo ja Julia. Oli nii hea lihtsalt olla midagi tegemata ja mõtlemata. Sõime jäätist ja seejärel jalutasime ringi. Astusime sisse ühte mitmest-mitmest nahapoodidest ning ostsime mulle ilusa musta nahast seljakoti, mis maksis 39 eurot. Enne San Gimignanost lahkumist käisime veel linnuses ehk rocca`s, kust avanesid suurepärased vaated tornidele ja kogu ümbrusele.
Järgmisel hommikul käisime kõigepealt ujumas. Kõndisime selle jaoks umbes 10 minutit kämpingu värava juurest mere äärde läbi tiheda piiniametsa. Rannas polnud kedagi, vesi oli puhas ja soe, kuid pikalt madal. Kämpingust ära läinud, sõitsime alguses rannikuteed mööda lõuna suunas ning käisime Populoonias etruskite nekropolis.
Väljas oli jälle kord väga palav, muru oli siin päikese käes täiesti pruuniks põlenud. Giid viis oma käe all ühte hauakoopasse; suuremat osa neist vaatasime väljaspoolt ise. Üldmulje jäi, et pileti hind oli liiga kõrge suhtes kohapeal nähtuga. Populoonia oli samas meie selleaastase reisi lõunapoolseim paik. Esialgse plaani järgi pidime ka Piombinos ja sealt Elba saarel ära käima, kuid otsustasime aja nappuse tõttu need seekord hoopis vahele jätta. Järgmiseks oli meil plaanis gootilinn Siena. Enne sinna jõudmist käisime aga väikeses Massa Marittimas, mis paikneb "metalliküngastel" (Colline Metallifere). Varem oli siin vase-, hõbeda- ja pliikaevandusi.
Väljas oli jälle kord väga palav, muru oli siin päikese käes täiesti pruuniks põlenud. Giid viis oma käe all ühte hauakoopasse; suuremat osa neist vaatasime väljaspoolt ise. Üldmulje jäi, et pileti hind oli liiga kõrge suhtes kohapeal nähtuga. Populoonia oli samas meie selleaastase reisi lõunapoolseim paik. Esialgse plaani järgi pidime ka Piombinos ja sealt Elba saarel ära käima, kuid otsustasime aja nappuse tõttu need seekord hoopis vahele jätta. Järgmiseks oli meil plaanis gootilinn Siena. Enne sinna jõudmist käisime aga väikeses Massa Marittimas, mis paikneb "metalliküngastel" (Colline Metallifere). Varem oli siin vase-, hõbeda- ja pliikaevandusi.
Romaanistiilis toomkirik on pühendatud 5. sajandist pärit märter Cerbone`le. Pärast lühikest jalutuskäiku vanas ja kenas kesklinnas tulime tagasi auto juurde. Leidsime parkimisplatsilt varjulise koha, kus sõime mõned hea parmasingiga leivad, enne kui sõitu jätkasime. Sienasse jõudnud, otsustasime kohe kämpingusse, mille nimeks on Colleverde ning mis asub päris linna sees, ennast sisse seada. Madrats täis pumbatud, sõitsime bussiga kesklinna ning alustasime Sienaga tutvumist. Õhtupäikeses kümblev ajalooline kesklinn oli muinasjutuliselt ilus. Korraga olime teokarbikujulisel 12. sajandist pärit Piazza del Campo`l, mida loetakse Itaalia kõige ilusamate väljakute hulka. Meile meeldis see ka väga, eelkõige see mõnus meeleolu, mis seal valitses ning endaga kaasa haaras.
Piazza serval seisab kena gootistiilis Palazzo Pubblico ehk raekoda, mille campanile, Torre del Mangia, on oma 102 meetriga Itaalia teiseks kõrgeim keskajal ehitatud kellatorn (kõige kõrgem on Torrazzo di Cremona). Uudistasime mitmete skulptuuridega kaunistatud Fonte Gaia marmorpurskkaevu, mis on küll vaid koopia aastatel 1409-1419 ehitatud originaalist. Vesi on voolanud purskkaevu elanike kasutusse 25-kilomeetrilise akvedukti kaudu linna ümbritsevatest mägedest juba seitsme sajandi vältel.
Sienas saab muide näha palju hundikujusid, sest legendi järgi oli Siena asutaja Senius Remuse poeg. Järgmiseks jalutasime piazza del Duomo`le, kus täisgooti stiilis grandioosne katedraal lausa kutsub ligi enda suurust ja ilu imetlema. Ja see on tõepoolest üks ehituskunsti (ehitatud aastatel 1136-1382) silmapaistvamaid meistriteoseid! Kui geniaalne oli idee ehitada kirik triibuliseks kasutades musta ja valget kohalikku marmorit. Paljud linna elanikud aitasid transportida kive ehitusplatsile. Hiljem tahtsid sienalased laiendada oma kirikut nii, et sellest tuleks maailma suurim. Linna tabanud katkuepideemia tõttu ei saadud aga seda plaani ellu viia, ja kiriku edasine ehitamine jäi pooleli.
Uudistasime kirikut väljaspoolt, seest ning uuesti väljaspoolt. Sees vaatasime võimsaid marmorpõranda mosaiike, milledest ilusaimad olid kahjuks turistide jalgade eest papp-plaatide alla peitu pandud. Reisiraamatu väitel eemaldatakse katted tavaliselt alles septembris. Petlemma lastemõrva kujutavat suurt põrandamosaiiki saime siiski vaadata.
.
Kiriku kesklöövi võlvid toetuvad võimsatele triibulistele sammastele, mis on ehitatud mustast ja valgest marmorist. Vaatasime ka Nicola Pisano (sama skulptor valmistas ka Pisa baptisteeriumi kantslireljeefid) meisterlikke kaheksanurkse kantsli reljeefe, mis kujutavad Kristuse elu.
Lõpuks käisime Piccolomini raamatukogus, mille seinu katavad Pinturicchio võimsad paavst Pius II elustseene esitavad freskod.
.
Kiriku kesklöövi võlvid toetuvad võimsatele triibulistele sammastele, mis on ehitatud mustast ja valgest marmorist. Vaatasime ka Nicola Pisano (sama skulptor valmistas ka Pisa baptisteeriumi kantslireljeefid) meisterlikke kaheksanurkse kantsli reljeefe, mis kujutavad Kristuse elu.
Lõpuks käisime Piccolomini raamatukogus, mille seinu katavad Pinturicchio võimsad paavst Pius II elustseene esitavad freskod.
Seejärel läksime tagasi Piazza del Campo`le, istusime seal teiste viisil otse maha siledatele kiviplaatidele, sõime jäätist ning nautisime elu. Oli mõnus tunne, sest polnud vaja kuskile kiirustada. Selle täieliku vabaduse- ehk sõltumatusetunde pärast, mis meid nendel reisidel valdab, tekibki meil aastast aastasse vajadus sõitu ette võtta.
Kämpingusse tagasi sõitsime bussiga peaaegu pimedas. Järgmisel päeval käisime veel San Domenicos, mis on samuti gootistiilis kirik. Kiriku "tõmbenaelaks" on püha Katariina kabel, kus selle Siena oma kaitsepühaku pead säilitatakse. Siena Katariina, kodanikunimega Catherine Benincasa, hakkas nunnaks juba kaheksaaastase tüdrukuna. Jumal ilmutas talle ennast mitmeid kordi, ja ta oli kogenud ka stigmatat.
Enne Firenze`sse minekut tahtsime liikuda Chianti kandis. Maastikud olid maal lausa fantastilised! Silma hakkasid muidugi eesmajoones pikad-pikad viinamarjaistanduste read, mis ulatusid kaugele silmapiirini välja. Neid paistis olevat palju rohkem kui oliivipuid. Näiteks Kreetal on see suhe vastupidine. Mitmes kohas tehti parasjagu tööd: lõigati viinamarjaväätidelt liigoksi maha. Palava päikese paistel oli see kindlasti omajagu vaeva nõudev toiming.
Käisime Brolio linnuse juures, tõustes sinna kõrgele mäe otsa tumedate, saledate küpresside vahelt.
Jalutasime linnust ümbritsevas aias. Müüridelt oli kogu ümbrus hästi näha. Nii kaugele kui silm nägi, jooksid lõpmatud sirged viinamarjaread igas suunas. Linnuse omanikuks on olnud Ricasoli suguvõsa juba 1167. aastast saadik.
Käisime Brolio linnuse juures, tõustes sinna kõrgele mäe otsa tumedate, saledate küpresside vahelt.
Jalutasime linnust ümbritsevas aias. Müüridelt oli kogu ümbrus hästi näha. Nii kaugele kui silm nägi, jooksid lõpmatud sirged viinamarjaread igas suunas. Linnuse omanikuks on olnud Ricasoli suguvõsa juba 1167. aastast saadik.
Järgmised peatused olid meil Meletos, Gaiole in Chiantis, Radda in Chiantis ning Castellina in Chiantis, mis oli meie meelest neist neljast kõige ilusam. Just seal astusime veinikeldrisse ja ostsime lühikese degusteerimise järel ühe pudeli kohalikku Riserva 2007 Poggio Amorelli Chianti Classicot, mis maksis 15,90 eurot (juba poole tunni pärast kahetsesime, et vähemalt kahte pudelit ei võtnud). Tahtsime aga ka päris õiges "veinitalus" käia ning keerasime teelt kõrvale, kui jälle ei tea mitmendat korda tuli vastu silt "Vendita diretta". Esimeses kohas ei tulnud kedagi meile vastu; pidime teisest õnne proovima. Kruusateel läks auto kohutavalt tolmuseks (pärast sai Aivo Firenze kämpingus selle puhtaks pestud). Tee oli muidu ka väga halb, sobivamaks sõidukiks oleks olnud näiteks traktor. Talus tassisid kaks meest laudu ja toole aeda; õhtul oli tulemas ilmselt suurem perekonnasööming. Vana papi tuli meile vastu ning ütles, et „ragazza“ tuleb hetke pärast välja meiega tegelema. Ragazza tuligi ja pakkus meile maitsmiseks veini ning ka oliiviõli, mille sisse pidi saiatükikesi kastma. Oliiviõli oli seal minu mõõdupuu järgi väga kallis, 15 eurot liitrilt, meie seda ei ostnud. Degusteerimise järel ostsime seekord aga kohe paar pudelit veini, mis tüdruk kenasti pappkasti sisse pakkis. Seekord olid need Santo Stefano 2007 Chianti Classico`d, pudelihinnaks 8 eurot.
Nüüd viis tee meid otse Firenze`sse, kus seadsime ennast sisse Camping Michelangelo`s. Reseptionis ütlesime kohe, et jääme kolmeks ööks. Nimelt ootasin ma juba mõnda aega põhjalikumat tutvumist selle maailmakuulsa romantilise linnaga. Siin kämpingus oli väga palju noori, kes reisisid suuremate või väiksemate seljakottidega ja ilma telgita. Nad magasid päris lageda taeva all, magamiskotid madratsiks alla pandud, ning läksid igal hommikul varakult linna. Kämping paikneb hõbedaste oliivipuude all. Me saime mugava koha, kus oli meil isegi "oma" külmaveekraan. Hiljem selgus, et sellest oli ka omajagu tüli, sest pidevalt käis keegi midagi pesemas või anumaid joogiveega täitmas. Esimese linnaga üldtutvumise tegime juba saabumisõhtul; saime väga ilusaid pilte Ponte Vecchiost õhtuse päikese valguses.
Kämpingu asukoht on siin Firenzes muidugi ideaalne, sest päris telgi juurest näeb kesklinna. Autot ei liigutanud me kohalt kogu Firenzes viibimise ajal. Piazzale Michelangelo kuulsate Taaveti, Päeva, Öö, Hommiku ja Õhtu koopiatega väljaku keskel asub kämpingust väga lähedal.
Käisime piazzale Michelangelo`l mitu korda (jalgsi pääseb sellelt väljakult Piazza della Signoria`le kahekümne minutiga); ja alati oli see rahvast täis. Panime ka tähele, et seal on tasuta parkla. Väljakult avanevad fantastiliselt ilusad pildid alla linnale. Aivo käis pildistamas Firenze kesklinna Michelangelo künkalt hämaras ja hiljem päris pimedas.
Käisime piazzale Michelangelo`l mitu korda (jalgsi pääseb sellelt väljakult Piazza della Signoria`le kahekümne minutiga); ja alati oli see rahvast täis. Panime ka tähele, et seal on tasuta parkla. Väljakult avanevad fantastiliselt ilusad pildid alla linnale. Aivo käis pildistamas Firenze kesklinna Michelangelo künkalt hämaras ja hiljem päris pimedas.
Järgmisel hommikul alustasime linnaskäiku Santa Croce kiriku külastamisega. Legendi järgi rajas selle Püha Franciscus ise. See on maailma suurim Frantsiskaani kirik. Me pidasime tähtsaimateks objektideks Michelangelo ja Galilei haudu. Need mõlemad jätsid sügava mulje. Michelangelo oli ise soovinud, et teda Santa Croce`sse maetakse. Maestro projekteeris ka oma hauale „Pieta“, kuid kahjuks jäi see temal pooleli. Kirikus asuva monumendi autoriks on Giorgio Vasari; sellel on kolm kuju, mis kehastavad maalikunsti, ehituskunsti ning skulptuuri. Jäime hetkeks seda imetlema.
Kirikus on ka tähelepanuväärseid Giotto ja tema õpilase Gaddi meisterlikke freskosid. Gaddi 1338. aastalt pärinev „Magavatele karjustele ilmuv ingel“ oli ajaloos esimene fresko, mis kujutab öömaastikut.
Kirikus on ka tähelepanuväärseid Giotto ja tema õpilase Gaddi meisterlikke freskosid. Gaddi 1338. aastalt pärinev „Magavatele karjustele ilmuv ingel“ oli ajaloos esimene fresko, mis kujutab öömaastikut.
Kiriku muuseumist leidub Cimabue krutsifiks, mis on pärit 13. sajandist ning mis sai kõvasti vigastada 1966. aasta üleujutuse ajal. Kunstiteos jäeti selliseks neid traagilisi aegu meelde tuletama. Kirikust välja astudes jäime veel hetkeks Santa Croce`i uhket fassaadi imetlema. See on kaetud värvilise marmoriga ja on omaette kunstiteos.
Liikusime seejärel edasi; tahtsime osta jäätist Bar Vivoli Gelateriast, mis asub üsna lähedal Santa Croce`st ja kus valmistatakse (kui giidiraamatut uskuda) Itaalia ja võib olla isegi kogu maailma kõige paremat jäätist. See oli seal tõesti vapustavalt hea maitsega ning seejuures odavam kui päris kesklinnas. Kõndisime Dante majast mööda ja olime varsti Piazza del Duomo`l. Firenze toomkirik, Santa Maria del Fiore, asub päris linna südames ja on mõõtmetelt tohutult suur. See on siiamaani Firenze kõrgeim ehitis.
Kiriku Filippo Brunelleschi aastatel 1420-1436 ehitatud võimas kuppel valitseb kogu linnapilti. Seda saab näha peaaegu igal Firenzet kujutaval postkaardil. Brunelleschi valmistas oma ajastu suurima kupli kahekordsena ilma väljapaistva toestuseta nii, et sisemine kuppel toetab palkide abil välimist kuplit. Reisi ajal on ju täiesti paslik ronida vähemat ühte torni. Firenze toomkiriku kuppel oli meie arvates oivaline selleks otstarbeks. Läksime sappa seisma, ja umbes tunni pärast oli meil võimalus tõusta 463 trepiastet lämmatavas 37-kraadises kuumuses (piletikassa juures oli hoiatav silt südamehaigetele ronimise vahelejätmiseks). Ronides oli hästi näha kupli kahekordne struktuur. Ka sai üsna lähedalt vaadata ning imetleda Giorgio Vasari võimsaid viimset päeva kujutavaid freskosid, mis kogu kupli seestpoolt katavad.
Liikusime seejärel edasi; tahtsime osta jäätist Bar Vivoli Gelateriast, mis asub üsna lähedal Santa Croce`st ja kus valmistatakse (kui giidiraamatut uskuda) Itaalia ja võib olla isegi kogu maailma kõige paremat jäätist. See oli seal tõesti vapustavalt hea maitsega ning seejuures odavam kui päris kesklinnas. Kõndisime Dante majast mööda ja olime varsti Piazza del Duomo`l. Firenze toomkirik, Santa Maria del Fiore, asub päris linna südames ja on mõõtmetelt tohutult suur. See on siiamaani Firenze kõrgeim ehitis.
Kiriku Filippo Brunelleschi aastatel 1420-1436 ehitatud võimas kuppel valitseb kogu linnapilti. Seda saab näha peaaegu igal Firenzet kujutaval postkaardil. Brunelleschi valmistas oma ajastu suurima kupli kahekordsena ilma väljapaistva toestuseta nii, et sisemine kuppel toetab palkide abil välimist kuplit. Reisi ajal on ju täiesti paslik ronida vähemat ühte torni. Firenze toomkiriku kuppel oli meie arvates oivaline selleks otstarbeks. Läksime sappa seisma, ja umbes tunni pärast oli meil võimalus tõusta 463 trepiastet lämmatavas 37-kraadises kuumuses (piletikassa juures oli hoiatav silt südamehaigetele ronimise vahelejätmiseks). Ronides oli hästi näha kupli kahekordne struktuur. Ka sai üsna lähedalt vaadata ning imetleda Giorgio Vasari võimsaid viimset päeva kujutavaid freskosid, mis kogu kupli seestpoolt katavad.
Ülevalt platvormilt avanesid fantastiliselt ilusad vaated kogu ümbrusele.
Pärast käisime kirikus sees ja seejärel mina käisin üksi baptisteeriumis. Aivo tahtis seekord piletiraha kokku hoida. Vaatasin uhkeid laemosaiike ja ristimisanumat, kus on väidetavalt ka Dante`t ristitud. Väljaspool uurisime koos baptisteeriumi kuulsaid idapoolseid uksi, mida Ghiberti tegi aastatel 1424-1452 (originaalteos asub muuseumis). Reljeefidel saab näha tähtsaid sündmusi Vanast Testamendist. Michelangelo`le meeldisid uksed nii väga, et ta nimetas neid paradiisiväravaks.
Seejärel läksime Piazza della Signoria`le, mis on justkui vabaõhumuuseum, kus asub unikaalne skulptuuridekogu lageda taeva all. Taaveti koopia, Cellini Perseus, Giambologna Sabiinitaride rööv, kus kõik kolm figuuri on välja tahutud ühest marmoritükist, sama skulptori suurhertsog Cosimo Esimese ratsanikukuju, Ammannati Neptunuse purskkaev, Donatello Marzocco ehk heraldiline lõvi... Vaatasime neid kõiki. Piazza della Signoria võlu oli tunda kogu aja. Turiste oli kohal muidugi ka väga palju, kuid see seik ei häirinud meid.
Palazzo Vecchio´t vaatasime ainult väljaspoolt ning käisime ka palee siseõuel. Järsku tundsime aga, et meil on juba tohutult suur nälg. Seekord käisime vahelduse mõttes söömas kenas ja mõnusas hiinarestoranis. Sees oli kliente paksult täis ja peaaegu eranditult oli hiina seltskondi söömas. Meile leiti siiski üks omaette laud. Söök oli väga maitsev, just nagu on kombeks korralikus hiinarestoranis. Lõpuks tellisin veel hiina teed, mis toodi lauale ilusas portselankannus. Jook värskendas toredalt ning andis jõudu pärast higistamisrohket linnas kõndimist. Seejärel jalutasime jälle mööda kesklinna, uudistasime muu seas Palazzo Strozzi`t, mis on tohutult suur ja mille ehitamise jaoks lammutati koguni 15 hoonet! Käisime Piazza di Santa Trinital; seal asub idamaisest graniidist tehtud sammas, mis oli enne 1560. aastat Rooma Caracalla spaas, ja mille paavst Pius IV kinkis Cosimo Esimesele. Samba otsas toretseb õiguse jumalanna, kes hoiab käes kaalusid; kuju valmis 1581. aastal. Pärast läksime vaatama Ponte Santa Trinita`t, mida peetakse Firenze kõige ilusamaks sillaks. Arvatakse, et selle projekteeris Michelangelo.
Meile meeldis sild väga, sellelt oli ka Ponte Vecchio ilusti näha. Seejärel läksime San Lorenzo`sse, sest ma tahtsin kindlasti näha Medicite hauakabelit. Michelangelo alustas haudade tegemist 1520. aastal. Selgus aga, et kabel, kuhu on hoopis oma sissekäik teiselt tänavalt, oli juba suletud, samuti Mediceo-Laurenziana raamatukogu. Käisime seekord ainult kirikus, kus asub muu seas võimas, suurte mõõtmetega Bronzino fresko, millel on kujutatud püha Laurentiuse märtersurma. Teosel on väga meisterlikult tõlgendatud figuuride kehaasendeid. Siia kirikusse on maetud ka Medicite dünastia asutaja Cosimo il Vecchio (1389-1464). Enne kojuminekut käisime veel supermerkatos, mille me avastasime juba eelmisel õhtul. See asub Ponte Vecchio läheduses, Oltrarnos, ja siin on väga kena ning rikkalik lihadelikatesslett. Ostsime erinevaid vorsti- ja parma singilõike, köögivilju salati jaoks, paar pudelit veini ning ühe pudeli oliiviõli, sest näis, et kodust kaasa võetuga me välja ei tule. Tõeliseks delikatessiks osutus lahtine roheline pesto "alla Genovese," millel oli lausa jumalik maitse, ning mis tänu sellele ka tavalise leivatüki jumalikuks muutis.
Järgmisel hommikul oli meil plaanis alustada kohe sealt, kus eile pooleli jäi. Aga matkal kesklinna astus Aivo juhuslikult ühte pisipoodi, mis oli igasugu pudipadi täis. Mina läksin talle sinna järgi ja koos valisime välja toreda metalse oliiviõlikannu, mis on natuke kastekannu moodi ja mis maksis 25 eurot. Proovisime veel paarist kingapoest Aivole rihmikud osta, sest tal läks endiste rihmakinnitus katki, aga ei leidnud sobivaid. Seejärel olime juba San Lorenzo juures, et Medicite hauakabelit vaadata. Aivo otsustas nüüd jälle ühe vaatamisväärsuse vahele jätta, nii et ma käisin Cappelle Medicee`s üksi. Mulle avaldas see väga sügava mulje. Kummalgi haual (Guilliano Medici ja Lorenzo Medici) on ju võimsad Michelangelo skulptuurid, Päev, Öö, Hommik ja Õhtu, mida peetakse suure kunstniku parimaiks töödeks. Ma käisin ka raamatukogus, mille omapärane must liivakivist trepp - pietra serena - ning ka lagi ja lauad kuuluvad samuti Michelangelo teoste hulka.
Järgmiseks läksime Galleria dell` Accademiasse. On küll väga valesti öeldud, et lihtsalt läksime. Tegelikult seisime üle kahe ja poole tunni järjekorras põletava päikese käes, sest me ei taibanud pileteid eelmüügist osta. Küll aga tasus ära piin ja vaev, sest saime autasuks Taaveti kuju imetleda. Mõelda, et Michelangelo oli vaid 29-aastane, kui ta selle kuulsa kuju 1504. aastal valmis sai!
Lisaks on siin ka tema „Neli vangi“ („Quattro Prigioni“) ning „Apostel Matteus“. Vaatasime ka „Madonna del Mare“, mida peetakse Botticelli maaliks. Kui tulime muuseumist välja, ostsime kõigepealt järgmiseks hommikuks piletid Uffizi`sse; meie sissepääsuajaks oli märgitud kell 8.45. Mul oli Firenzes plaanis veel ka kolmandas kunstimuuseumis käia, nimelt Galleria Palatinas. Mul hakkas siiski Aivost kahju ning ma jätsin Palazzo Pitti koguni vahele. Läksime koos Boboli aeda. Ja see oligi meie mõlema meelest ainus Firenze "nõrgavõitu" vaatamisväärsus. Kuna oleme juba varem näinud väga ilusaid, tõesti hästi hoitud aedu (näiteks möödunud aastal Prantsuse Rivieras Cap-Ferrat`s), jättis Boboli natuke kasimata ja isegi mahajäetud koha mulje, kuigi pileti hind oli 7 eurot. Vaatasime seal tähtsamaid paiku; mulle meeldis kõige rohkem La Grotta Grande, sest seal on koopiad Michelangelo „Neljast vangist“. Samuti Bachuse purskkaev (1560. aastast, autoriks Valerio Cioli; paigal on jällegi koopia) on äge, kangelaseks on Cosimo Esimese õukonnakääbus Pietro Barbino veinijumala rollis kilpkonna seljas. Samuti küpressiallee, kus mõlemal pool teed saab vaadata klassikalisi skulptuure, on väga ilus, see istutati juba 1637. aastal. Kuna aia piletihinna sisse kuulus ka portselanimuuseum, käisime muidugi ka seal sees.
Lisaks on siin ka tema „Neli vangi“ („Quattro Prigioni“) ning „Apostel Matteus“. Vaatasime ka „Madonna del Mare“, mida peetakse Botticelli maaliks. Kui tulime muuseumist välja, ostsime kõigepealt järgmiseks hommikuks piletid Uffizi`sse; meie sissepääsuajaks oli märgitud kell 8.45. Mul oli Firenzes plaanis veel ka kolmandas kunstimuuseumis käia, nimelt Galleria Palatinas. Mul hakkas siiski Aivost kahju ning ma jätsin Palazzo Pitti koguni vahele. Läksime koos Boboli aeda. Ja see oligi meie mõlema meelest ainus Firenze "nõrgavõitu" vaatamisväärsus. Kuna oleme juba varem näinud väga ilusaid, tõesti hästi hoitud aedu (näiteks möödunud aastal Prantsuse Rivieras Cap-Ferrat`s), jättis Boboli natuke kasimata ja isegi mahajäetud koha mulje, kuigi pileti hind oli 7 eurot. Vaatasime seal tähtsamaid paiku; mulle meeldis kõige rohkem La Grotta Grande, sest seal on koopiad Michelangelo „Neljast vangist“. Samuti Bachuse purskkaev (1560. aastast, autoriks Valerio Cioli; paigal on jällegi koopia) on äge, kangelaseks on Cosimo Esimese õukonnakääbus Pietro Barbino veinijumala rollis kilpkonna seljas. Samuti küpressiallee, kus mõlemal pool teed saab vaadata klassikalisi skulptuure, on väga ilus, see istutati juba 1637. aastal. Kuna aia piletihinna sisse kuulus ka portselanimuuseum, käisime muidugi ka seal sees.
Kolmandal ja samas ka viimasel Firenzes viibimise päeval läksime kohe hommikust Uffizi galeriisse. Kämpingust lahkusime juba varem ja jätsime auto Piazzale Michelangelo tasuta parklasse. Seejärel võtsime viimast korda ette 20-minutilise kõnni kesklinna; ja olime varsti maailma vanimas kunstigaleriis. Kolm tundi möödus seal nagu üks hetk, vähemalt minu arvates. Piero della Francesca maalitud kuulsaid hertsogipaari portreesid peetakse esimesteks ehtrenessansi näidisteks. Hertsogi nina näeb tõesti uhke välja, see olevat mõõgalöögi tagajärjel kühmlikuks jäänud. Järgmiseks läksime Botticelli saalidesse, et muu seas „Primaverat“ ja „Venuse sündi“ vaadata. Nende kahe maali nägemist olin juba kaua oodanud, ja kui nägin, tahtsin vaadata uuesti ja uuesti, et paremini kuulsate meistriteoste imelisi värve meelde jätta. Nendele lisaks jäi mulle Botticelli töödest meelde ka „Madonna del Magnificat“, „Minerva ja kentaur“ ning „Kummardavad kuningad“, kus on kujutatud ka Medicite suguvõsa liikmeid. Tahtsin muidugi ka Leonardo maale näha. „Maarja kuulutus“, „Kristuse ristimine“ ning pooleli jäänud „Kummardavad kuningad“ on samuti väga meisterlikud! Ka Michelangelo „Püha perekond“ avaldas sügava mulje. Pärast küsisin Aivo käest, mis maalidest temale kõige rohkem meeldis. See olevat olnud Tiziani „Urbino Venus“; mis meeldis mulle ka väga. Bronzino maalidest jäi meelde muu seas „Eleonora di Toledo poja Giovanni de`Mediciga“, kus saab näha äärmiselt meisterlikku kangamustri kujutust. Päris viimaseks vaatasime veel Caravaggio näitust.
Pärast Uffizi galerii külastamist sõitsime Fiesolesse, mis asub Firenzest põhjapool 8 kilomeetri kaugusel. Etruskid asutasid linna 5. sajandil enne Kristust ning firenzlased hävitasid selle maatasa 1125. aastal. Arheoloogilised väljakaevamised algasid alles 1870-aastatel, ja tänu nendele leiti tähelepanuväärseid varemeid, mis pärinevad nii etruski- kui rooma-ajast. Antiikhoonete vaatamiseks pidi aga pileti ostma. Otsustasime, et jätame need vahele ning jalutasime mõnda aega niisama ringi selles rahulikus linnakeses. Sõime seal ka lõunat väikeses hubases trattorias.
Järgmiseks viis tee meid La Verna kloostrisse, mis asub üsna kõrgel mägedes. Sinna pidi jälle serpentiiniteed mööda sõitma. Seekord läks aga kõik hästi, sest ma võtsin juba aegsasti sisse oma Lucca`st ostetud iiveldusevastast rohtu. La Verna klooster ei ole tegelikult turistidele mõeldud vaatamisväärsus, kuigi turiste liigub siin hulgaliselt iga päev. Klooster on seevastu tähtsaks sihtkohaks palverändureile. Siia tullakse ilmselt ka niisama elu üle mõtisklema. Juba kloostriõuele astudes tundsime, et siin valitseb mingi eriline aura.
Meiega samal ajal saabus rühm noori nunnasid, keda vanem kohalik vaimulik igasse ruumi viis ning seletusi jagas. Nunnadel olid surmtõsised näod peas. Meie liikusime kloostris muude kombel hästi rahulikult. Käisime muidugi ka kabelis, kus Püha Franciscus Assisist oli kogenud stigmatat 1224. aastal. Enne äraminekut vaatasime maapinna lõhet, mis oli legendi järgi tekkinud sellel hetkel, kui Jeesus Kristus ristil suri.
La Verna klooster oli meie tänavuse reisi viimane kultuuriprogrammi märgitud punkt. Puhkuse viimased päevad tahtsime veeta Aadria mere ääres Horvaatias, Istria poolsaarel. Õhtu oli juba käes, seega oli aeg öömaja otsima asuda. Leidsime sobiva kämpingu veidi Ravennast põhjapool. Siinkandis oli mitmeid merre viivaid kitsaid kanaleid, millede ääres oli vee kohal hulganisti suuri võrke, näis olevat kalamaimude kasvatusjaam. Kämping oli muidu täitsa korralik, kuid sääski oli eriti palju! See oli seik, mis õhtuveetmist tublisti häiris. Ei jäänud muud kui magama minna. Tagatipuks oli öö lausa lämmatavalt kuum, sääskede pärast ei saanud me aga telgi luuke lahti hoida.
Meiega samal ajal saabus rühm noori nunnasid, keda vanem kohalik vaimulik igasse ruumi viis ning seletusi jagas. Nunnadel olid surmtõsised näod peas. Meie liikusime kloostris muude kombel hästi rahulikult. Käisime muidugi ka kabelis, kus Püha Franciscus Assisist oli kogenud stigmatat 1224. aastal. Enne äraminekut vaatasime maapinna lõhet, mis oli legendi järgi tekkinud sellel hetkel, kui Jeesus Kristus ristil suri.
La Verna klooster oli meie tänavuse reisi viimane kultuuriprogrammi märgitud punkt. Puhkuse viimased päevad tahtsime veeta Aadria mere ääres Horvaatias, Istria poolsaarel. Õhtu oli juba käes, seega oli aeg öömaja otsima asuda. Leidsime sobiva kämpingu veidi Ravennast põhjapool. Siinkandis oli mitmeid merre viivaid kitsaid kanaleid, millede ääres oli vee kohal hulganisti suuri võrke, näis olevat kalamaimude kasvatusjaam. Kämping oli muidu täitsa korralik, kuid sääski oli eriti palju! See oli seik, mis õhtuveetmist tublisti häiris. Ei jäänud muud kui magama minna. Tagatipuks oli öö lausa lämmatavalt kuum, sääskede pärast ei saanud me aga telgi luuke lahti hoida.
Kolmapäev, 21. jiuuli
Kui oletada, et paradiis olemas on, siis sarnaneb ehk elu seal Istria Koversada kämpingus nähtuga. Siin elatakse rõõmsalt ja rahulikult, pole kuskile kiire. Vanematel on aega ja tahtmist oma lastega tegelda. Meie vastas asub suur sloveeni pere, kus on neli alla kümneaastast last. Laste naeru ja mängu on kuulda hommikust õhtuni. Me oleme juba samuti rahuliku elurütmiga ära harjunud. Ainus, mida me veel teha ei oska, on igapäevane päivauinak. Meie naabriteks on itaallastest vana abielupaar. Papi norskab regulaarselt keskpäeviti terrassil. Õhtuti on ta väga lõbus ning mängib oma prouaga kaarte. Vanaproua tegeleb meeleldi käsitööga, tihti on tal laua ääres istudes linik ja heegelnõel käes.
Ärkame igal hommikul kella kaheksa ajal ning suundume üle silla saarele. Keset silda teeme väikese peatuse, et merevees ujuvaid kalu jälgida. Neid söödetakse iga päev, seetõttu on nad laisad ning ootavad kogu aeg saia. Sillal on tihti üks vanamees, kes proovib kalapüügiga tegelda. Saarel elab aga pere, mille isa on tõeline kalapüügi harrastaja: temal on spetsülikond, akvalang ning harpuunpüss. Tihtipeale puhastab ta perele hommikusöögiks värskelt püütud kala, kui me temast möödume. Meie sihtpunktiks on tegelikult saare kalarestorani läheduses asuv kaljurand, mis on meie arvates kogu kämpingu kõige mõnusam ujumiskoht. Sellel kellaajal on see tavalisest inimtühi. Lained loksuvad leebelt tumedate rannakivide vastu. Võtame ujumisredelil paar sammu allapoole ning viskume kristallselge ja sooja merevee embusesse. Ujumise mõnu ei suuda vähendada isegi aeg-ajalt toimuvad kõrvetavad kokkupõrked meduusidega.
Neljapäev, 22. juuli
Selle päeva tegi kurvaks seik, et pidime paradiisist lahkuma. Pärast kämpingust ärasõitmist käisime Limski fjordi vaatetornis. Olime siin esimest korda kaks aastat tagasi. Torn oli endisel kohal, ja vaade oli ka samamoodi võimas.
Seejärel tuli aga aeg kojusõitu alustada. Õhtuks jõudsime kämpingusse, mis asub Austria ja Slovakkia piiri läheduses, Breitenbrunnis. Siin on ka järv, kus Aivo isegi ujumas käis. Vesi oli täiesti hägune ja järvepõhi mudane, minul ei tekkinud vähematki soovi sinna ennast kasta. Sääski oli õhtul tohutult palju, saime Aivoga mõlemad hulgaliselt suuri kuplasid, mis veel kodus Soomes häda tegid. Lisaks oli öö väga rahutu. Naabrid (siin kämpingus olid põhiklientideks slovakid) vestlesid väljas kõva häälega veel kella kahe ajal; isegi kõrvatropid ei aidanud.
Seejärel tuli aga aeg kojusõitu alustada. Õhtuks jõudsime kämpingusse, mis asub Austria ja Slovakkia piiri läheduses, Breitenbrunnis. Siin on ka järv, kus Aivo isegi ujumas käis. Vesi oli täiesti hägune ja järvepõhi mudane, minul ei tekkinud vähematki soovi sinna ennast kasta. Sääski oli õhtul tohutult palju, saime Aivoga mõlemad hulgaliselt suuri kuplasid, mis veel kodus Soomes häda tegid. Lisaks oli öö väga rahutu. Naabrid (siin kämpingus olid põhiklientideks slovakid) vestlesid väljas kõva häälega veel kella kahe ajal; isegi kõrvatropid ei aidanud.
Reede, 23. juuli
Meie reis hakkab nüüd lõpule jõudma, sest oleme jälle Varssavi WOK kämpingus. Seljataga on raske Poola läbisõit. Olime juba hommikul väga väsinud, sest magamisest ei tulnud Austria kämpingus õieti midagi välja. Selle kämpingu geograafiline asukoht Austria pinnal on tunduvas vastuolus seal valitseva korralagedusega. Tänase sõidu ajal tõusis järsku tugev torm ning algas äike. Vihma sadas vahepeal nii ohtralt ja tihedalt, et väljas läks keset päeva peaaegu pimedaks. Ainsateks valgusallikateks olid võimsad eredad välgud. Enne Varssavit ootas meid veel kaks pikka ümbersõitu. Nüüd oleme ennast pooltühjas kämpingus sisse seadnud. Pesuruumis sai rahulikult mõnuleda, sest see oli täiesti tühi. Istume veel veidi aega, kuid varsti peaks magama minema. Hommikul ootab varajane äratus ja tuhat kilomeetrit sõitu Via Balticat mööda Tallinna. Tänavuse suvesõiduga oleme jällegi igatipidi rahule jäänud!
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti